Vaba mõte Põnevus, ärevus, rõõm ja valu

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy

Kui Euroopa jalgpalli meistrivõistluste kaheksandikfinaalis jooksid väljakule Rootsi ja Ukraina, oli mul täiesti ükskõik, kumb võidab. «Mõttetu vastasseis. Igav,» nentisin endamisi. Paar tundi hiljem, kella poole ühe ajal öösel olin ma suures õhinas jäägitult mõlema meeskonna poolt. «Mehed, andke nüüd! Te suudate veel! Lööge!» Kui pall lisaaja viimasel minutil väravasse lendas, olin ma ukrainlane. Tegelikult olin samavõrd rootslane. Lipuvärvid on ju ka põhimõtteliselt samad ja meeskondade särgivärvid kattuvad.

See matš on vaid üks näide, kuidas jalgpall võtab kaasa. Mõni tund varem olid mänginud Inglismaa ja Saksamaa. Meeletu vastasseis, pikk ajalugu. Jah, 75 minutit ei juhtunud väljakul suurt midagi, aga kui Inglismaa lõi värava, siis ... Siis sai selgeks, miks tippjalgpalli ei tohi mängida tühjade tribüünide ees. Ekraanile jõudsid kaadrid nahast välja hüpata soovivatest Inglise noormeestest ja nutvast Saksa tüdrukust. Emotsioonid!

Märksõnad

Tagasi üles