ÜKSKÕIK KUHU viimasel ajal ka ei vaataks, ikka jääb mulje, et elementaarne inimlikkus on järjekindlalt asendumas tehislike väärtuste, näilisuse ja näitemänguga. Inimesed kulutavad ohtralt energiat seesugustele asjadele, mis pealiskaudsel vaatlusel võivad tõesti tunduda olulised, ent muutuvad pikemas perspektiivis täiesti tähtsusetuks.
Kunagi nimetati säärast käitumist ametialaseks kretinismiks. Mina käsitleksin seda pigem kaksikmoraali ja maskeraadina.
Nii kurb kui see ka pole, me oleme unustanud, mis on inimeseks olemise ja jäämise eeldused, võimalused ja tingimused. Üheksa kuuga on ehk tõesti võimalik saada trollijuhiks, nagu kuulutas üks aastakümnetetagune telereklaam, aga mitte sotsiaalselt küpseks isiksuseks.
MEIL TÄHTSUSTATAKSE spetsialiseerumist ja võimalikult üksikasjalikke oskusi. Samas unustatakse, et kõrgetasemeline erialane ettevalmistus võib nii mõnegi hoopis teistest võõrduma panna. Niisugustele tegelastele on kõik teised inimesed objektid, keda oma kitsaste eesmärkide elluviimise nimel käsutada ja kasutada.
Eriti kurb on näha, kui andekate matemaatikute, keemikute, füüsikute või mingite teiste erialade asjatundjate manipuleerimise objektiks on osutunud õrnas eas poisid ja tüdrukud, noored, kelle mina- ja maailmapilt on alles kujunemisjärgus ning kelle juurde sel ajal saadud vaimsed traumad võivad küll unes, küll ilmsi tagasi tulla veel mitme aastakümne möödudes.
NIISUGUSTE kahetsusväärsete juhtumite vältimiseks vajavad meie ühiskond, kogukonnad ja pered senisest tunduvalt enam inimlikkust. Kodu ja kool ning eriti nende sees olevad lapsed vajavad inimlikkust.
Kas õpetajad peaksid olema inimlikkuse kandjad ja etalonid? Ma arvan, et peaksid küll. Seepärast on paslik küsida, kuidas saaksid erialaselt kõrgelt haritud spetsialistidest inimesed. Mida on selleks vaja?
Esiteks kindlasti julgust näidata õpilastele oma tundeid: rõõmu, viha, kurbust, pettumust ja vaimustust. Samuti hetkeseisundeid, näiteks väsimust ja tüdimust. Erinevalt üldlevinud uskumusest ei oota õpilased klassi ette üliinimesi, vaid lihtsalt mehi ja naisi koos inimlike vooruste ja puudustega — neid pole tarvis eitada ega varjata.
Oma tunnete väljanäitamine ja nendest rääkimine ei kahanda autoriteeti, vaid lõhub barjääri õpilase ja õpetaja vahel. Just selle kaudu ehitatakse tugev sild õpetaja ja õppija vahele, kusjuures mõnikord on õppija laps ja õpetaja täiskasvanu ning teinekord jälle vastupidi.
TEISEKS PEAKS igapäevastes suhetes ehtsus silmakirjalikkuse üles kaaluma. Last pole võimalik petta.
Meil pole vaja õpilastele nii- või naasugust muljet jätta. Nad näevad täiskasvanuid läbi. Nad näevad ka nähtamatut, kuulevad kuuldamatut ning tajuvad tajumatut, kuigi neil pole õrna aimugi pedagoogilistest taksonoomiatest.
Lapsel on üsna hästi välja arenenud kujutlus inimlikkusest ja õiglusest. Laps saab aru, kas õpetaja mängib õpetajat või on tegu tõepoolest oma erialast ja õpilastest, isegi krutskeid täis teismelistest poistest lugu pidava asjatundjaga. Armastust, hoolivust, ausust ja õiglust ei saa teeselda. Teeseldud armastus on hullem kui ehe vihkamine.
KOLMANDAKS tuleb õpetajal mis tahes küsimuse puhul iga päev ja igas ainetunnis enesele lahti mõelda, kellel tegelikult selles situatsioonis probleem on. Kas õpilasel? Või hoopiski temal endal?
Kelle probleem see õigupoolest on, kui pedagoog karjub lapse peale? Või kui ta kedagi tunnis kergekäeliselt sildistab, käsutab, ära kasutab, alandab või mõnitab. Kui ta saadab õpilase direktori juurde või tunnirahuklassi.
Kui tegu on õpilase probleemiga — see ei tähenda sugugi, et tegemist on probleemse õpilasega —, aitab sageli aktiivne kuulamine, mitte aga kuulamise mängimine või suurest lapsesõbralikkusest mulje jätmine.
Kui probleem on õpetajas, võiks ta selle mina-vormis sõnastada ning lastele teatavaks teha. Hea õpetaja ei pelga õpilastele rääkida, mis ja miks teda häirib ning kuidas tema arvates neid asjaolusid vähendada saaks. Ja jällegi: see ei tähenda, et tegu on probleemse õpetajaga, kes tuleks päeva pealt vallandada.
Õpetaja peab aru saama, et ta on ka klassi ees eelkõige inimene koos oma vooruste ja puudustega ning alles seejärel õpetaja, õppealajuhataja või direktor. Ärgem unustagem, et ametijuhend ei muuda kedagi iseenesest inimlikumaks, pigem vastupidi.
KAS ÕPETAJA peaks tegelema õpilase muutmisega? Sel juhul on tegemist diktatuurirežiimile omase lähenemisega. Niisuguse tegevuse eest tuleks õpetaja küll kas lahti lasta või kinni panna.
Kas õpetaja peaks muutma õpikeskkonda? Võib-olla. Vahel aitab palju see, kui koosolemise ruumis üht-teist ümber paigutatakse ning midagi ergonoomiliselt muudetakse.
Kas õpetaja peaks muutma iseennast? Seda kohe päris kindlasti. Siia ongi koer maetud, siin ongi kogu teema võti.
Igaüks saab end muuta eneseanalüüsi ja enesehindamise kaudu. Seejuures on vältimatu küsida õpilastelt tagasisidet.
Jah, see võib tunduda kummalise, vaevalise või koguni valusa protsessina, kuid see on ainus tee, et miski meie ümber muutuks paremaks. Ikka seestpoolt väljapoole!
Mõelgem siis, head õpetajad, kas te olete uuel, uuenduste aastal valmis muutusteks.