Omastehooldus vajab kiireid lahendusi

Helmen Kütt: "Riigikogu erakondadel tuleb nüüd näidata, kas ja kuidas nad suhtuvad üha karjuvamaks muutuvasse probleemi." Foto: Riigikogu

EESTI INIMESED ELAVAD kauem, meil suureneb nii eakate kui erivajadustega inimeste arv. Kui 2019. aastal oli 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus 19,8 protsenti, siis statistikaameti prognoosi järgi kasvab see number 2040. aastaks 25,6-ni. 2018. aastal elas Eestis 156 700 puudega inimest, mis moodustas rahvastikust 12 protsenti. 2040. aastaks võib nende osakaal jõuda 17 protsendini.

Kõik see näitab, et ühiskonnas kasvab üha enam ka hoolduskoormus. Neli aastat tagasi hooldas või abistas oma lähedast umbes 65 000 inimest. 2018. aasta tööjõu-uuringu andmetel oli seetõttu tööturult eemal ligi 8000 inimest ja ligikaudu 5000 töötas osaajaga, mis kõige muu kõrval tähendab ka laekumata maksutulu. Samal ajal aina suurenevad tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi kulud, rääkimata sellest, et hooldajad peavad leppima palju väiksema pensioniga.

Aastataguste parlamendivalimiste eel juhtisid sotsiaaldemokraadid tähelepanu sellele, et meie ühiskonna üks suuremaid valupunkte on hoolekande ebapiisav korraldus, eriti just halb olukord omastehoolduses. Pakkusime välja ka konkreetsed lahendused. Selles osas kõige kardinaalsema ettepanekuna seisis meie programmis lubadus arendada ja rahastada koos kohalike omavalitsustega hooldusteenuseid eakaile, mis võimaldaks neil täiendava abiga võimalikult kaua elada oma kodus, ning hooldekodukohta tõepoolest vajavale inimesele tagada see kohaliku omavalitsuse ja riigi rahalisel kaasabil, jättes vähemalt 10 protsenti pensionist inimesele kätte. Paraku ei leidnud sotsiaaldemokraadid küllaldase hulga valijate toetust.

Probleemid hoolekande vallas on aga nii suured, et kuidagi ei kannata veel kolme aastat oodata. Me pakume valitsusele oma abi. Ühtpidi on põhjust olla lootusrikas, sest kõik kolm praegust valitsuserakonda lubasid ühel või teisel moel eakate, puuetega inimeste ja omastehooldajate muresid lahendada.

KAHETSUSVÄÄRSELT ON aastaga läinud abivajajatel ja nende lähedastel asjad vaid halvemaks. Hooldekodutasud on kerkinud kaugelt kiiremini kui pensionid või palgad. Näiteks Viljandi hoolekandekeskuses tõusis hooldekodu kohatasu 2019. aasta 770 eurolt 2020. aasta 1. jaanuaril 895 euroni, kusjuures see summa ei sisalda ravimeid ega mähkmeid. Suure ravimivajadusega või mähkmeid kasutavate inimese eest tuleb kuus välja käia 1000–1100 eurot, millest pension katab heal juhul 40–50 protsenti. Mõistagi langeb suur koorem lähedaste õlgadele.

Need, kellele hooldekodu kohatasu pole jõukohane, on sunnitud jääma omastehooldajaks. Omavalitsused suhtuvad lähedaste toetamisse väga erinevalt ning on ka linnu ja valdasid, kes perekonnaseadusele viidates panevad lapsed ja lapselapsed sundseisu. Lisaks pole hooldekodukohti piisavalt. Jah, laienemas on erahooldekodude võrk, aga nende hinnad on taskukohased vaid jõukaile peredele.

Kuigi koalitsioonilepingust leiab üldsõnalisi fraase nagu «suurendame kodus pakutavate sotsiaalteenuste mahtu, valikut ja kvaliteeti» või «käivitame innovaatilisi lahendusi koduse toimetuleku ja hoolduse toetamiseks», pole peaaegu aasta jooksul midagi ära tehtud. On vaid lubadused «olukorda analüüsida.» Analüüse ja ülevaateid oli sotsiaalministeeriumis ammu enne 2017. aastal valminud Maailmapanga uuringut, mis tõi välja, et omastehooldajate koormus on ülemäära kõrge ja riigi panus hoolekandesse liiga väike. Inimese ja tema lähedaste omaosalus hooldekoduteenuses on tõusnud juba 80 protsendini ja kahjuks jätkab tõusu.

Tegin tulumaksuseaduse muutmise arutelul ettepaneku, mille kohaselt saaksid oma lähedaste hooldekodu eest maksvad inimesed selle oma maksustatavast tulust maha arvata. Rahanduskomisjonis lükati see muudatus tagasi. EKRE liige Kalle Grünthal käis hiljuti küll reklaamimaigulisel kontrollretkel Viljandimaa hoolekandeasutustes, aga kui tegelikult oli võimalus inimesi toetada, siis tema parteikaaslane seda ei teinud. Kahjuks ei toetanud seda ettepanekut ka keskerakondlased, kes küll oma sõnades on abivajavaid eakaid abistada lubanud.

ÜHA VALUSAMA PROBLEEMI lahendamine ei vaja jalgratta leiutamist. Vaadata tuleks, kui inimlikult on hakkama saadud mitmes teises riigis. Põhimõtteliselt on valikuid kaks, mis ei tähenda, et me ei saaks luua erinevatest headest praktikatest meile kõige paremini sobiva niinimetatud Eesti variandi.

Soomes ei ole eakate hoolekande eest tasumise kohustus mitte lastel ja lastelastel, vaid omavalitsustel. Maksusüsteem tagab Soome omavalitsustele selleks piisava maksubaasi ja muidugi teevad sealsed omavalitsused kõik selleks, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada ning pakuvad väga erinevaid igapäevast elu toetavaid teenuseid. Kõik see on eakatele elamisväärsem ja omavalitsustele ka odavam. Hooldekodukoha vajaduse korral tuleb maksta osa tasust loomulikult pensionäril endal oma pensionist, puudujääva osa maksab omavalitsus, kes tagab koha ise või kuulutab hanke hooldekodukohtade ja hooldusteenuste pakkujate leidmiseks ning hiljem ka kontrollib hankes lubatud kvaliteeti. Pole vist vaja lisada, et lastel ei keela mõistagi keegi oma osalusega tõsta vanainimeste mugavustaset. Kui aga soovitakse jääda oma lähedaste hooldajaks kodus, on see töö tasustatud, sest Soomes on seadus, mis tagab omastehooldajatele korraliku tasu ja sotsiaalsed garantiid.

Saksamaa on valinud kohustusliku hoolduskindlustuse juba 1995. aastast. Inimesed maksavad elu jooksul oma teenistuselt igakuist kindlustusmakset, mille abil saab vanaduspäevil lisaks tavapärasele pensionile ka vajalikku hooldusteenust. Meil on hoolduskindlustusest ja niinimetatud hoolduskassa loomisest rääkinud doktor Kai Saks. Eelmisel aastal haaras sellest mõttest kinni sotsiaalminister Tanel Kiik, kuid oma koalitsioonist ta ideele tuge ei leidnud. Kas säärase makse sisseviimine aitaks lahendada ka praegu abi vajavate inimeste probleemi, on küsitav. Selge on see, et valdkonda tuleb kiiremas korras leida lisaraha.

ET VALITSUS LÕPETAKS käed rüpes istumise, andsid sotsiaaldemokraadid 17. veebruaril üle otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust töötama välja lahendused väärika vananemise võimalusteks, hoolekande ja omastehooldusega seotud probleemide lahendamiseks. Vastavad seadusemuudatused peavad riigikokku jõudma juba lähikuudel, et tagada hiljemalt 2021. aasta alguses üleminek oluliselt inimkesksemale ja paremini rahastatud hoolduse korraldusele.

Meie ettepaneku järgi peab valitsus kehtestama sotsiaalteenustele kohustuslikud miinimumnõuded, mis tagaksid hooldusteenuste võrdsema ja parema kättesaadavuse üle Eesti. Seadusemuudatustega tuleb tagada nii hooldusteenuste kvaliteet ja järelevalve kui integreerida omavahel paremini sotsiaal- ja tervisevaldkonna teenused. Omastehooldajad tuleb kindlustada hooldajatoetuse, sotsiaalsete garantiide ja muude tugimeetmetega. Riik peab eelnõu järgi seisma ka selle eest, et hoolduse vallas oleks piisavalt kvalifitseeritud töötajaid.

Riigikogu erakondadel tuleb nüüd näidata, kas ja kuidas nad suhtuvad üha karjuvamaks muutuvasse probleemi. Kas nad on valmis tuhandete inimeste üle jõu käivat koormat nüüd ja kohe kergendama või jätkavad pelgalt analüüside ja selle ümber tühjade sõnade tegemist.