Kommentaar: Ahistavad ahistatud

, vaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kukk
Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Hiljuti leidis üks Rootsi vaimulik, et Astrid Lindgreni kuulus lastejutt «Pipi Pikksukk» on osaliselt rassistlik. Ta pidas taunitavaks, et Kurrunurruvutisaare tumedanahalised asukad valisid Pipi rootslasest isa Eefraimi oma (neegri)kuningaks, samuti seda, et pärismaalaste lapsed tahtsid olla valgenahaliste Pipi, Tommy ja Annika sarnased.

Jumalasulane muidugi möönis, et loo kirjutamise ajal, umbes 40 aasta eest olid rassidevahelise suhtlemise põhimõtted ja suundumused teistsugused, kuid paljud kirjastused on juba tõtanud raamatuid poliitiliselt korrektsemaks kohendama.

Nagu muulgi puhul, kiputakse ka mis tahes ahistamise korral sageli kanduma ühest äärmusest teise.

Filmides kõlab mustanahaliste suust sageli lause: «Sa ütled (teed) seda sellepärast, et ma olen mustanahaline, jah?» Ameerika Ühendriikides on see juba sügavalt juurdunud. Vaidluses, tegevuses või konkurentsis alla jääv must kasutab seda fraasi endale parema positsiooni kindlustamiseks ja rassismisüüdistusest kohkunud valge tõmbub seepeale tagasi.

Ameerikas ongi hakanud välja kujunema hoopis must rassism. Menusarja «Seks ja linn» üks peategelane, Samantha Jones pidi loobuma toredast mustanahalisest mehest, sest tolle õde ei pidanud valgenahalist naist oma vennale sobivaks. Film filmiks, aga nii on see ka Ameerika reaalsuses.

Kõikvõimalikel iludusvõistlustelgi peab konkurentsis kindlasti lõpuni olema mustanahalisi kaunitare.

Orjakaubandus ja orjapidamine on kahtlemata inimajaloo häbiväärsemaid lehekülgi. Paraku pole selles süüdi vaid eurooplased. Nõukogude ajal kirjeldati orjade püüki umbes nii, et valged läksid džunglisse, sidusid paarkümmend aafriklast punti, toimetasid laevadele ja viisid Uude Maailma istandustesse tööle. Tegelikult moodustasid orjakaubanduse esimese lüli mustanahalised valitsejad, kes müüsid kaupmeestele odava nänni eest oma alamaid, sageli isegi sugulasi, kui need kuninga võimu ohustasid.

Orjakaubanduse häbiväärsusest hoolimata pole pärast 1863. aastat, mil president Abraham Lincoln Ameerika Ühendriikides orjuse kaotas, sinna sisserännanud eurooplased olnud mustanahaliste kannatustes vähimalgi määral süüdi, sest nemad ei kasutanud orjatööjõudu ega saanud sellest suuri rikkusi. Niisugused valged ameeriklased on enamuses, aga ometi aetakse rassism ja orjade kannatused ka nende süüks.

Väidetavalt halvamaitseline sõna «neeger» pole Eestis küll veel põlu all, aga mujal maailmas tasub seda vältida.

Paraku pole sellele täiesti sobivat asendussõna leitud. «Mustanahaline» näib just rassistlik, sest rõhutab nahavärvi. «Afroameeriklane» ei sobi samuti, sest seda on ka näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigist Ameerikasse emigreerunud inglaste või hollandlaste järeltulijad. Arvan, et sõna «neeger» võiks siiski meie kõnepruugis säilida.

Mõnevõrra vastuoluliseks jäävad ka sakslaste ja juutide suhted, sest neiski kandub pendel teise äärmusesse. Holokaust on küll inimajaloo rängemaid genotsiide, kuid kas tõesti peab saksa rahvast ikka veel vaevama kollektiivne süü- ja häbitunne? Pealegi sünnitab see uut paremäärmuslust, sest noorem põlvkond sakslasi väsib alaväärsustundest ja pöördub uuesti natsismi juurde.

Pealegi pole holokaust ainus inimajaloo häbiplekk — sinna jubedasse nimekirja kuuluvad ju ka 1915. aastal Lääne-Armeenias asetleidnud armeenlaste massiline hävitamine, mida Türgi ei luba seniajani genotsiidiks nimetada; samuti Ruandas, Burundis, Kambodžas ning teisteski maailma paikades eri aegadel toimepandud tapatööd. Neid veretöid ei hoita kõrgel nagu kannatustelippu, mõnest lausa vaikitakse.

Teisse äärmusesse kihutab ka väidetav homoseksuaalide ahistamine. Kapist väljunud omasooiharad korraldavad väljakutsuvalt võimsaid homoparaade, mida meedia kiidab tavaliselt ühiskonna demokraatia ja avatuse väljenduseks ning mis kujunevad viljatu elustiili ülistuseks.

Homoseksuaalide hulgas on juba käibel etteheide: «Sa käitud nagu hetero!» See näitab, et omakeskis peavad nad hälbeks heteroseksuaalsust.

Demokraatlikus ühiskonnas peaksid olema uksed avatud kõigile vähemustele ning ajaloo häbiplekid eredalt esile toodud, kuid see ei tohiks muutuda nõiajahiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles