Vaba mõte. Kuldsete kätega esivanemad

Ega see vanade eestlaste elu lihtne olnud: kogu päev kulus eluspüsimisele. Pikad päevad põllul ja metsas lihtsalt selleks, et nälg või külmumine õnnetut elunatukest ära ei lõpetaks. Ja ega sellestki piisanud. Ise tuli vill kangaks saada ning siis tagumikku katvaks tagasihoidlikuks riidehilbuks võluda. Ise tuli lauanõud voolida ja lagunenud põllutööriistu parandada. Ise tuli ka suured kivid õhata ja laudale vundamendiks tassida. Ning kui siis õnnestus võla peale lehm majapidamisse saada, oli elu lill: menüüks polnudki enam ainult kartulid, kilud ja jõhvikavesi. Mõistagi tuli lüpsist kuni koorelahutamiseni jälle kõik pererahval endal teha.

Praegu on olukord muutumas risti vastupidiseks. Mõnes mõttes on see väga tore ja isegi tervitatav. Jala Riiga jalutatakse ainult eneseteostuse ja feimi tõukel ning ka siis on mobiililevi ja andmeside reisiselli lahkelt toetamas. Pole vist teenust või toodet, mida mugavale inimesele pakkumises poleks. Toasoe tuleb õhksoojuspumbast ja söök Selverist, riided saab New Yorkerist. Lihtne! Tegelikult pole moodsates mugavustes midagi halba. Need annavad meile võimaluse päriselt elada, mitte hingespüsimise nimel lõputut võitlust pidada. Need võidavad meile ka kõige suuremat võimalikku väärtust – aega. Ega me seda veel hinnata ja õigesti kasutada mõista, aga ehk ühel päeval ometi.