Filmiarvustus. Iseseisvad inglid

Spioonitarid tõmbavad hetke hinge ja niidavad siis muuseas ühe hambuni relvastatud gängi maha.

FOTO: Forum Cinemas

Tugevate naiskangelastega põnevusfilmid pole iseenesest midagi uut. Vahet pole, kas oma sitkust demonstreerib Elle Kulli mängitud «Ukuaru» Minna või «Tomb Raideri» seksipüss Lara Croft Angelina Jolie kehastuses. Vahel on vaja näidata, et ühiskonnas vaikimisi nõrgemaks pooleks tembeldatud soos on jõudu vastu panna ning end vajadusel kas või läbi halli kiviseina pressida. See on täiesti okei. Tugevad naised on lõpuks alati austuse ja positsiooni välja teeninud. Võimukad ja üleolevad samuti, aga seda rohkem nagu iseenda arvates. No tegelikult on meestega sama lugu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Aga püsigem nüüd õigel rajal. Charlie inglite nime kandev spioonikamp sündis seriaalina juba aastal 1976. Ühtaegu jõuliste ja lummavalt kauniste kangelaste kombinatsioon osutus sedavõrd populaarseks, et sarja vändati viie hooaja jagu. Noorem põlvkond teab aga tugeva rusika ja kõrge jalatõstega meigitud amatsoone 2000. aastate algusest, kui Hollywoodi lavastaja McG korjas kokku seksikiisud Cameron Diaze, Drew Barrimore’i ja Lucy Liu. Neil kaunitaridel lasti lajatada vist kahes täispikas filmis. Iroonilisel kombel usaldati jämedam ots naiste kätte siiski endiselt meesülemuse supervisiooni all.

Tagasi üles