Filmiarvustus. Hoiatuseks torunäppijatele

Alexandra Shippi ja Adam DeVine’i vahel on keemiat just parasjagu nii palju, et vaatajaid nende kehastatavate karakterite vahelist romanssi uskuma panna. Foto: Forum Cinemas

Üldiselt ei ole «South Park» just see multikas, mis laste suunaviitadele ja moraalimajakatele mõeldes esimese asjana pähe kargaks. Aga kinodesse jõudnud «Jexit» vaadates tuli meelde tolles multikas figureeriv pedagoog, kes tuimal näol justkui mantrat kordab: «Kids, drugs are bad, mkay?» («Lapsed, narkootikumid on pahad, eks ole?»). Ses mõttes, et säärane jutlustaja võib ju tahta parimat, aga järgijaid suudab ta tiivustada sama osavalt kui voodi all konutav tolmutort.

Kujutage ette, mis juhtub, kui ümmarguse laua taha hapu kohvilurri kõrvale on kogunenud kimp ametnikke, kellele on pandud ülesanne teha noortele suunatud õppefilm nutiajastu saatanlikest ohtudest. No mis sa teed, kui viimati sai noor oldud eelmise riigikorra ajal? Klassiõe kelmikad vahvlilokid ning riietusruumi higist ja hormoonidest raske lehk tulevad meelde, aga ongi nagu kõik. Ei mäleta ju. Ning siis proovid oma lubjastunud aju ragistades ringi vaadata ja täies õies põlvkonna tegemisi aimata. Halb plaan, ma ütlen. Mida rohkem sedasi punnitada, seda mannetum tulemus saab. Proovin näitlikustada.