Arengukava koostamise protsess

Randel Länts Foto: Elmo Riig / Sakala

JUST NAGU Ellen Niidu raamatus «Krõlli pannkoogitegu», kus lapsed koos Krõlliga pannkooke küpsetama hakkasid ning memm tänu taevale õigel ajal uksest sisse astus ja ummikusse jooksma kippuva ettevõtmise päästis, on Viljandi arengukava koostamise protsess väljakutsuv mõtteharjutus, aga tegelikult ka potentsiaalne demokraatia ja kodanikualgatuse alge kodulinna muidu kiiva kiskuvas, stagneerunud ja ärihuvidest kubisevas poliitika­elus.

Oleme jõudnud koostamisega järku, kus formaalsed otsused on tehtud ning luudele tuleb hakata liha kasvatama.

8. detsembril, järjekorras juba kolmandal arengukava koostamise juhtrühma koosolekul lepiti kokku arengukava struktuuris, defineeriti alateemad ja moodustati neid käsitlevad töörühmad. Jaanuaris jõuame ehk ka sisu puudutavate koosolekuteni.

Küüniliselt võttes tundub ülesanne pealtnäha lihtne: tuleb kokku klopsida plaan, mis on kõlblik mitmesugustest fondidest Viljandi arenguks lisaraha leidmiseks, täidaks seadust ning oleks linnaeelarvete koostamise alusdokumendiks.

Kui eelmise aasta sügisel idee välja käisin, pidasin tegelikult silmas visioonide kogumikku, unistust, mille poole püüelda, ning reaalseid samme elukvaliteedi parandamiseks ja Viljandi koha leidmiseks XXI sajandi teisel dekaadil.

Nagu juba ühes varasemas arvamusloos oma head tuttavat tsiteerisin: õhtuses ilmateates räägitaks ka Viljandi homsest välitemperatuurist, võimalikest sademetest ning järvevee soojusest või jääoludest. Seetõttu loodan, et kokkuvõttes ei jää peale küünikute lähenemine.

Õnneks tundub nii ka minevat. Ajutise komisjoni juht Jaak Sulg ütles, et kui tulemuseks on vaid tühipaljas paber kaante vahel, paneb ta kohe ameti maha. Ülejäänud liikmete seisukoht tundub sama olevat.

MIDA ME siis tahame? Tahame, et Viljandi oleks kõrge elu- ja keskkonnakvaliteediga õitsev väikelinn, kus meie lastele antakse head haridust,  on mitmekesised vaba aja veetmise võimalused, tehakse nii tipptasemel kui rahvasporti, pakutakse kõrgkultuuri ja on arenenud loominguline isetegevus ning õitseb ettevõtlus. Soovime, et Viljandi oleks väärikas maakonnakeskus. See on unistus.

Reaalsus on see, et Viljandi rahvaarv väheneb. Linn on sunnitud jooksvate kulude (nime poolest küll investeeringute, kuid loomult siiski ebakompetentse juhtimise ja ebapiisava järelevalve tagajärjel tekkinud kulude) katteks üha uuesti ja uuesti laenu võtma. Kooliõpilased ja värskelt lõpetanud lahkuvad linnast ning tulevad tagasi vaid folgiks ja jõuludeks. Unistuse ja reaalsuse vahel on seega karmid käärid.

Kindlasti ei tee olukorda lihtsamaks teadmine, et läänemaailm, mille osa ka meie oleme, vaevleb sügavas finants-, poliitilises ja juhtimis- või ehk isegi eestvedamiskriisis. Valitsusjuht lahkub valitsusjuhi järel.

Rahulolematu rahvas on tänavatel ja Saksamaa liidukantsler nimetab olukorda raskeimaks pärast Teist maailmasõda. Meenutagem, et siis oli Euroopa varemeis ja näljas.

Kuigi raha ei ole maailmas otsa lõppenud, peame kõik tegema korrektiive oma elukaares, pingutama püksirihma, töötama mõne lisatunni ja lõikama võileivale õhema vorstiviilu. See on osa tegelikkusest ja puudutab paraku meist igaüht.

SEEGA PEAB ka meie unistus muutuma. Viljandlastel tuleb harjuda mõttega, et võib-olla ei ela nad varsti enam suuruselt kuuendas Eesti omavalitsuses. Ja mitte ainult selle pärast, et Tallinna ümbruse lähivallad kasvavad, vaid et ka meie elanike arv väheneb. Peame arvestama, et meie linna elanikkond vananeb ning sellega kaasneb fookuse nihe.

Oleme aru saanud — ma vähemalt loodan seda —, et valimiskampaanias antud lubadusi tuua Viljandisse piimajõed ja pudrumäed ei maksa uskuda ning kiiresti kõike korda teha ei saa. Nendime, et elu on läinud kallimaks, rahakott aga ei jõua sellega sammu pidada.

Võib-olla peaks siis esialgu võtma kursi olemasoleva säilitamisele väheneva rahvaarvu tingimustes? Analüüsima, mida linn peab pakkuma ja suudab pakkuda ning millest tuleks loobuda.

Üks asi, mida kindlasti saame muuta, on juhtimise kultuur ja praktika. Uue arengukava koostamine pakub haruldase võimaluse linnakodanike kaasamiseks. Et ei oleks jälle nii, et maakonnalehes ilmub üleskutse arengukava arutelule ja kohale tuleb neli inimest. Me peame ise inimeste juurde minema.

Jah, loomulikult on see mitu korda raskem ja aeganõudvam, kuid meil on ju käsil keskmaadistants, mitte sprint. Seega mida rohkem me eri huvirühmade, töökollektiivide või lihtsalt erialase tausta ja kogemustega inimesi algfaasis kaasame, seda parem on tulemus, sest igaüks on käe külge pannud või mõttetera lisanud. Tekkinud on nii-öelda sidususe, osaluse tunne.

Me kõik tahame kodulinnale head ja sestap kutsungi inimesi kaasa mõtlema. Ei ole valesid, halbu ja rumalaid mõtteid, on vaid erinevad arvamused ning nende paljusust saab vaid tervitada. Ja võtkem üheskoos see kogemus endaga tulevikku kaasa!