Suvel 85-aastaseks saav Endla Linnamägi elab oma Lõhavere korteris vähem kui 2000 kroonise kuupensioniga ning tal on suur mure, et veebruarist, kui pensioni kojukanne tasuliseks muutub, ei saa sedagi raha enam kätte.
Vanainimesed kardavad elamisraha pärast
8. jaanuar 2009, 09:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanad jalad ja tasakaaluhäired ei luba vanainimesel mööda libedat ja konarlikku teed mitu kilomeetrit postkontorisse kõndida.
«Lähed haigete jalgadega, komistad ja kukud ja midagi teha ei ole — jäädki maha,» rääkis ta. «Üks hea naabrisõber, Mare, tema on toonud mulle poest süüa ja aitab. Niisama, heast südamest.»
Mitmesajakrooniseid ravimeid ei osta
Elumuresid ja haigusi on Endla Linnamäel olnud rohkem kui mõni kõrge ametnikuneiu uneski näha oskaks. Rääkimata sellest, kuidas on võimalik nii piskuga toime tulla. Talvel, kui kommunaalkulud tõusevad taevastesse kõrgustesse, maksab Suure-Jaani vald toimetulekutoetust, sest 1000 krooni peab inimesele kätte jääma. See on siis raha, mille eest tuleb osta süüa, ravimeid ja muud hädavajalikku.
«Nii kalleid rohte, kui arst määras, ei saa ostagi. Aga hea, et mööbel ja asjad on kõik olemas,» vaatas Endla Linnamägi oma puhtas, väga kasinalt sisustatud korteris ringi.
«Oleks mul neli tuhat pensioni, ma ei ütleks praegu mitte midagi, siis ma maksaks ära see 60 krooni, aga praegu küll ei taha. See ei ole inimvääriline elamise tasu, ma ei saa süüagi seda, mida ma peaksin,» arutles vanainimene ja lisas väikese mõtlemise järel, et kui ei saa muidu, siis võtku see kuuskümmend kah.
«Jumal hoia, nüüd tuleb päris viimnepäev välja või? Selle asjaga peaks ju midagi ette võetama, see ei ole naljaasi,» on ta tuleviku ees hirmul. Ja rõhutas veel ukselgi, et maksab toomisraha. «Olen nõus selle ka veel ära maksma, kui nad nii häbematud on, et tegid sellise tembu, et ei oska vanainimestele koju tuua.»
Raske lõikus seljataga
Olustvere raudteejaamas elav Iraida Otsman on eluaeg rasket tööd teinud ja peale oma lapse üksi üles kasvatanud kaks õelast. Praegu on ta tervis vilets, seljataga on mitu rasket operatsiooni ja naine liigub vaid toas kahe kepi toel. Riidesse paneb ta spetsiaalse abivahendiga, sest sukki jalga tõmbama keha ei paindu.
Rohtude ja telefonikõnede peale läheb palju raha. Põiehäda sunnib mähkmeid ostma ja ainuüksi põierohi maksab 840 krooni. Sellepärast ei taha Iraida Otsman hakata pensioni kojutoomise eest iga kuu 60 krooni maksma. Talle on see arvestatav raha.
Naine näitas päev tagasi pensioniametist saadud kirja, kus on selge sõnaga öeldud, et tema taotlus pensioni kojutoomise kohta maksja kulul on jäetud rahuldamata, sest selleks pole seaduslikku alust.
Iraida Otsmanilgi tuleks raha järele kõndida mitu kilomeetrit. Naine näitas keppe, millel on libeduse vastu naelad otsas, ja arutles, et ehk jõuaks ikka kuidagi selle maa ära käia.
«See võtaks pikalt aega, sest iga kümne meetri järel pean ma puhkama,» lausus ta kaheldes.
Vaadates, kui vaevaliselt naine ennast voodiservalt üles ajab ja kööki läheb, on raske uskuda, et ta sellise teekonna suudab ette võtta.
Iraida Otsman teab nimetada veel teisigi üksi elavaid hädalisi, kes toast kaugemale liikuda ei suuda. Pensioni neile tasuta koju enam ei tooda.
See on mure, mis varjutab praegu neil vanainimestel kõik muud hädad.