Filmiarvustus. Sekeldused Peedu sadamas

Väike kapten Morten valmistub oma fantaasialaeval järjekordseks vägitükiks.

FOTO: Forum Cinemas

Legendaarseid multikaid on Eestis ikka aastakümnete jooksul tehtud. Omaaegne «Nõiutud saar» tekitas nendes tegelastes, kes sirge seljaga laua alt läbi kõndida said, trauma kogu eluks. Mäletan, et esimese kogemuse järel pidin püksid täis tegema, kui naabrimutt tänaval selja tagant oma kriuksuva jalgrattaga peale lendas. Tõtt-öelda viskab see šedööver mul praegugi juhtme kokku. Hirmus enam pole, aga aru saan ma selle sõnumist sama hästi kui inkade iidsest kalendrist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Või võtame näiteks «Klaasikillumängu». Ma teen raudteejaama söögisaalis pool päevapraadi välja sellele, kes oskab ära arvata, mis ainete mõju all režissöör Kalju Kivi selle 1985. aastal purki sai. Ja kui kellelgi peaks olema versioon tolle absurdimultika süžeeliinist, julgeksin kahtlustada, et temal ja Kivil on ühine diiler.

Tagasi üles