Mees, kes kannab uhkusega süldimuusiku tiitlit

Kaido Pantalon ja tema 150-eurone kitarr. Nagu ta ise ütleb, pole tähtis kitarr, vaid mees selle küljes. Foto: Üllar Priks

Kaido Pantaloni külmikusuuruses kodus on õige mitme kilovati jagu helitehnikat, mõni kitarr ja süntesaator ning paar päriselt eluks vajalikku asja. Ahjaa, ja Nublu. Ei, mitte see räppar, isegi mitte suitsuandur. Hoopis üks vasikamõõtu koer, kes õnneks peremehe sõna kuulab. Kui Nublule vaba voli anda, võib ta külalise surnuks armastada.

Kaido Pantalon füüsilist tööd ei pelga. Aastaid on ta teinud puidutööd ning pidanud ka tõstukijuhi ametit. Aga see kõik on nii tavaline ja elementaarne, et päevakohustustest ta suurt rääkida ei taha, ikka muusikast. Armastus lihtsa eestikeelse helidemaailma vastu paelub koduseinte vahel omi mõtteid mõlgutades ning ajab nädalavahetustel ka ratastele. Eks ikka selleks, et kas üksi või paarimehega mõnel juubelil või külapeol laul lahti lüüa ning rahvast tantsitada.

Kaido Pantalon on süldimees ning kinnitab juba jutuajamise alguses, et sellises määratluses pole tema jaoks midagi negatiivset. See on muusika, mida ta armastab ja mis ta silma säramas hoiab.