Vaba mõte. Mina, EMO kurnaja

Minu elu on olnud selles mõttes õnnelik, et haigla erakorralise meditsiini osakonda olen pidanud enda mäletamist mööda pöörduma vaid ühe korra. See juhtus tänavu suvel ning ilmselgelt oleks seda muret saanud lahendada perearst. Tegelikult oli mul isegi perearsti juurde aeg kirja pandud, aga abi sain 12 tundi varem.

Tegin nimelt koduõuel tööd ning püüdsin haamri ja metallkangiga üht betoonitükki puruks lüüa. Äkki käis hele klõps ja käest läbi terav valu. Hetke pärast hakkas käest verd tulema. Haav oli ehk paari millimeetri laiune, aga verd muudkui voolas. Jalutasin tuppa, pesin haava, panin plaastri peale ning unustasin juhtunu. Betoonistki sain jagu.

Paraku tekkis paar päeva hiljem käele imelik punane täpp ning selle ümbrus hakkas valutama. Olin betoonilõhkumise intsidendi juba unustanud ja arvasin, et olen ehk herilase käest nõelata saanud – sel suvel seda ikka juhtus. Punane ala aga muudkui suurenes: oli juba paarikümne sentimeetri laiune. Enesetunne muutus imelikuks ja siis meenus ka tööõnnetus. Oli selge, et arstiabi mul vaja läheb, ning panin end järgmiseks päevaks perearsti juurde kirja. Aja saamisega mingit raskust polnud.

Õhtul läksin apteeki, et osta mõnd salvi või muud ravimit, millega valutavat ja üha paisuvat punast laiku ohjeldada. Apteeker vaatas mu kätt ja tema nägu muutus tõsiseks. Sain teada, et mingit ravimit pole mulle anda ja ma peaksin kohe haiglasse tõttama.

Apteekrile tuli appi kolleeg, kes tema sõnu kinnitas. Ta katsus kätt ja leidis, et see on tulikuum. Lõpuks sekkus vestlusesse üks apteegi klient, kellelt sain teada, et tõenäoliselt suren ma kohe ära, kui ma järgmise kümne minutiga haiglasse ei jõua. Apteegi töötajad said minult kinnituse, et lähen viivitamatult EMO-sse.

Kohe haigla registratuuris ütlesin, et tulin ainult sellepärast, et apteegist kästi, ja mul on järgmiseks päevaks aeg perearsti juurde. Haiglas arvati, et peaksin ootama jääma. Loomulikult läks aega, kaks ja pool tundi. Minuga koos ootas arsti veel neli-viis patsienti, nende seas kolm last.

Tõenäoliselt oli minu mure kõige tühisem. Arstil kulus umbes minut ja seejärel kirjutas ta välja antibiootikumid, õde tegi teetanusesüsti. Mitu korda rohkem kulus haiglatöötajatel aega selleks, et minu üsna tühise diagnoosi kohta kõiksugu dokumente täita. Nii jäi mulle tol õhtul tunne, et erakorralise meditsiini osakonnalt ei röövinud ma aega mitte niivõrd oma põletikulisele käele diagnoosi ja ravi saamisega, vaid nende blankettide ja dokumentidega.

EMO oli mulle mugavusteenus, mis päästis mind ärevusest ja hirmust, mida oleksin tõenäoliselt tundnud kodus paistetavat kätt vaadates ning järgmist päeva oodates. Haiglast lahkudes tundsin küll piinlikkust, et ma sellise hädaga kiiret abi saama olin tõtanud, aga samas rahulolu, et seda olin teinud.

Ilma igasuguse nalja ja irooniata võib öelda, et ma kurnasin tol suveõhtul EMO töötajaid, aga kogemus andis mulle suure annuse turvatunnet. Süsteem aitab ka pisikeste hädade korral, ehkki just need pisikesed hädad võivad süsteemi hävitada.

Tagasi üles