MIND AJENDAS kirjutama 16. novembri «Sakalas» ilmunud lööva pealkirjaga lugu «Vallajuht toob ministri Mulgimaa liitmist arutama». Sigrid Koorep oli selles usutlenud Karksi volikogu esimeest Hendrik Agurit.
Vastuseks Hendrik Aguri enesekiitusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Mulgimaal sündinud, kasvanud, koolis käinud ja tööd teinud — nii töömehe kui eraettevõtja, nii linnapea kui vallavanemana. Olen olnud alates 1987. aastast Eesti ühest ühiskondlikust formatsioonist teise siirdumise juures ning osalenud alates 1989. aastast omavalitsustes, nende halduskorralduses ja omavalitsuste ühinemisel tehtud muudatustes. Abja vald ja Abja-Paluoja linn olid teadupärast Eesti esimesi omavalitsusi, kus rõngasvald ja selle keskel olev väikelinn 1998. aastal ühinesid.
«Sakala» loos on kahjuks ainult üks lõik ehk kaks lauset, milles saan Aguriga nõustuda. Need kõlavad: «Regionaalpoliitikat Eestis ei ole, õieti ei jätku selle teostamiseks poliitilist tahet [...] omavalitsustele antud võimutäius, kuid sellega ei kaasne piisavalt ressursse». Muu tekst koosneb nii varjatud kui otsesest enesekiitusest, ei tea kust pärinevate seisukohtade ja hinnangutega žongleerimisest ja mis kõige kurvem, labasest valest.
OLEN VAREMGI täheldanud, et põhjendamatult kõrge enesehinnanguga inimestel algab ajalugu sealt, kus nemad on hakanud sündmustes osalema. Neil puudub vajadus tutvuda materjaliga, milles on üht või teist teemat käsitletud, või kui nad ongi seda lugenud, ignoreerivad nad teadlikult fakte ja uurimistulemusi. Teadlaste argumendid ja maailmapraktika neile ei loe ja nõnda küsiski Hendrik Agur: «Kui kaua me tiksume niiviisi väikeste valdadena?»
Hendrik Agur ütles ka nõnda: «Vallajuhid peaksid olema kohaliku elu kõige suuremad arendajad. Kahjuks tuleb täheldada, et pahatihti on nad just kõige suuremad kohaliku elu pidurid, sest neile on tähtis oma ametikoha ja sealt edasi vallaaparaadi säilitamine.»
Oleks aus välja öelda, kes on Eestis ja Mulgimaal pidurid. Kas valitsusjuht Ansip, kes on mitu korda avaldanud arvamust, et piiride joonistamine ja omavalitsuste mehaanilisest ühendamisest rääkimine on asendustegevus? Või on Ansipi kõrval pidurdajad ka teadlased, kes väidavad, et koostöö vorme ja ühiselt tegutsemiste võimalusi on omavalitsustes küll ja küll ning need annavad paremaid ja kiiremaid tulemusi kui omavalitsuste lihtviisiline ühendamine?
AGUR EI ole aru saanud kohaliku identiteedi vajalikkusest ja olulisusest ega suvatsenud tutvuda kõiki Mulgimaa omavalitsusi koondava Mulgi kultuuri instituudi põhikirja ja arengukavaga, sest seda ei ole ellu kutsunud Hendrik Agur oma Mulgimaa kvaliteetseminaril. Mulgimaal toimib reaalne koostöö.
Eriti küüniline on Aguri väide, et «praegune haldusjaotus pidurdab kohalikku elu. Iga vald näeb oma kitsast ala, aga see võib tuua inimestele lähitulevikus otsest kahju. Parim näide on ebamõistlik haridusvõrk.»
Millised on need valed kitsad alad, mida omavalitsused toetavad ning mis pidurdavad kohalikku elu ja toovad inimestele otsest kahju? Kas Agur peab silmas Karksi valda petuga pooleks ehitatavat mõttetut Polli prügilat või hoopis valdade panustamist teedehoidu ja miljööväärtuslike alade kaitsesse? Kas puhas vesi ja korralikult kanaliseeritud heitvesi on Mulgimaale lubamatu luksus?
END SUUREKS haridusspetsialistiks ja uuendajaks pidav Agur võiks teada, et vähemalt Mulgimaal on koolivõrku kogu aeg korrastatud. Pärast taasiseseisvumist avati uuesti mitu väikekooli, renoveeriti vanu ja ehitati uusi õppehooneid.
Nüüd on aeg teinud korrektiive ja suur osa õppeasutusi on õpilaste vähesuse tõttu suletud. Järele on jäänud suhteliselt hästi toimiv optimaalne koolivõrk. Usun, et keegi ei oota tagasi eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpu aastaid, mil volgasakslastest õpilaste vahemaandumine enne viisaküsimuste lahenemist paisutas Abja keskkooli õpilaste arvu paarisaja võrra ja koormas hooned üle.
Ligi kaksteist klassikomplekti õppis toona Abja-Paluoja keskel niinimetatud vanas koolis ning internaadi ja töökoja klassides. Neist ruumidest on õppeasutus lahkunud.
Lähikümnenditel ei tule tagasi ka Nuia EPT ja Karksi kolhoosi hiilgeaeg, kui noortele peredele olid tagatud nii töö kui korterid ning nende laste haridustee ja oli ette määratud: keskkooli järel suundusid nad EPT või kolhoosi stipendiaatidena kõrgkooli või tehnikumi.
Agurile olgu öeldud, et Mõisakülas oli kaheksakümnendate lõpuni mitu korralikult tegutsevat tööstusettevõtet, mille rohkete töötajate lastele kulus kohalik keskkool marjaks ära. Hallistes aga oli aastaid ainult algkool, kuni täitus kirikuõpetaja Raave soovunelm ehitada valla abiga kiriku kõrvale kristlik kool.
DEMOGRAAFILISED protsessid mõjutavad loomulikult kogu elu, sealhulgas hariduselu, kuid kirvega haridustalade kallale minna on mõtlematu ja riigi seisukohalt kaunis tulutu. Statistika ütleb, et sünnitusikka on jõudnud laulva revolutsiooni suur põlvkond. Laste sünd püsib edaspidi ligi kümme aastat tõusuteel.
Hendrik Agur väidab: «Tuleb mõelda hariduse sisule, mitte nagu Abja, kes ehitab üle võimete käivat spordihoonet. Karp on püsti, ehitus seisab, sisu pole, laenuvõime on üle piiri.»
Rahuldusega pean ütlema, et Abja gümnaasium on juba käivitanud uued õppesuunad ja kõik sellest tuleneva. Me ei pea tegelema potjomkinlusega, nagu teeb mõni teine. Me ei pea laenama oma kooli erksuse tõestuseks võõraid sulgi.Õppeasutuste tugevust näitavad aineolümpiaadidel saadud tulemused ja kooli lõpetanud, kes on jõudnud Eesti tugevamatesse ülikoolidesse ja kutseõppekeskustesse.
ABJA VALLAL on laenuvõimekus, see ei ole saladus ja seda oli hiljuti võimalik lugeda ka «Sakalast». Abja vald ehitab piirkonnale väga vajaliku spordikompleksi välja etappidena. Miks Abja vald viimases kohaliku omavalitsuse investeeringutoetuse kava voorus spordikompleksi rahastamisel «joone alla» jäi, võib Agur küsida oma erakonnakaaslastelt.
Piirkondade arengule tähtsad täismõõtmetes pallimängusaalid, minimaalsed basseinid, tegusalt toimivad noortekeskused, päevakeskused, külatoad ja lasteaiad ei ole «võidurelvastumine» ega matsidele lubamatu luksus. Omavalitsused püüavad inimestele tagada elementaarse elukeskkonna.
Riik peab astuma reaalseid samme, et maal ettevõtlust arendada. Kui on töökohti, siis on ka inimesi. Kui on inimesi, siis on ka lapsi. Hendrik Agur võiks lõpetada teiste alavääristamise ja tulla maa peale.