MA EI TAHA vana aastat taga kiruda ega uut ette manada. Ei taha ka pikemalt peatuda majandussurutisel kui nähtusel ja protsessil. Tahan hoopis küsida, kas praeguseks välja kujunenud majandussurutis suudab alla suruda eestlase eneseväärikuse.
Ramo Pener: Kas majandussurutis mõjub ka eneseväärikusele?
31. detsember 2008, 10:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on üldse eneseväärikus? Arvan, et tegu on sisemiselt omaks võetud väärtustele, normidele ja hoiakutele truuks jäämisega, sõltumata situatsioonist. See tähendab vait olemist, kui hundid uluvad, ja vastupidi. See tähendab karavanina edasi liikumist, kui orkester enam ei mängi. See tähendab teadlikku tõrjuvat hoiakut maskeraadi suhtes, mida võiks võrrelda kameeleonide galaõhtuga.
Kui näpud on põhjas, võlad kaelas ja töökoht üles öeldud, siis kas see kõik kokku suudab meie eneseväärikuse maha suruda, meie südametunnistuse vaikima sundida? Arvan, et paljude eestlaste puhul see õnneks nii ei ole.
KARTULIKOORTE söömine ei ole alandav, küll aga peaks alandav olema kartulite minemaviskamine ja pidutsemine katku ajal ehk elamine kellegi või millegi arvelt, minetades lugupidamise iseenda ja teiste suhtes. Selle tagajärg on halliks massiks kujunev statistiline inimhulk, kes ei tea, kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad, rääkimata väärikusest ja väärtustamisest.
Eestlaste eneseväärikusele annab suurima hoobi põhimõte «Kõik müügiks!». Just eneseväärikus ongi oks, millel rahvas istub ja mida ta ise usinasti saeb.
Uhkus ajab upakile ja eneseväärikuse minetamine käpakile, et siis varem või hiljem roomata mõne liidu komisjoni ametniku ukse taha abi kerjama.
EESTLANE ON olemuselt töökas ja alalhoidlik. Võib-olla liigagi alalhoidlik, surudes endas alla valu, pettumuse ja muud emotsioonid. Me lepime olukorraga. Me ei saa muuta teist inimest, istugu too siis parlamendis või vangikongis. Me ei lähe naljalt loosungitega valitsuse või omavalitsuse ette lehvitama ja õiglust jalule seadma, ehkki meil oleks see õigus.
Me töötame suuresti missioonitundest ning kui meid töölt lahti lastakse, siis töötame ikka edasi — iseendaga, oma mõtete, tunnete, pere ja lastega. Väike sissetulek või töötus ei pane meid tänavatel märatsema ega autosid ja majasid rüüstama ja süütama.
Südames olev hingerahu hoiab meid metsistumast. Lohe vastu võideldes ei muutu me ise loheks. Paljud meist teavad, mis on meie tegelik, aga mitte turuväärtus. Seda teadmist tuleb sisendada nii iseendale kui kaasmaalastele.
KÕIK SAAB alguse väärtuskasvatusest nii kodus, lasteaias, koolis kui kõrgkoolis. Meie laste ja lastelaste eneseväärikust ei tohi sõltuma panna sissetuleku või auto suurusest. See raske koorem vaid ahistab inimest.
Oleks tore, kui me ei püüaks üha tõestada, et me pole kaamelid. Eeldusel, et meil on terviklik maailmapilt, on meil ka tugev identiteet. Need ei ole mõõdetavad suurused.
Usun, et rasked majandusolud ei röövi meilt eneseväärikust. Kõigest hoolimata jääme iseendaks ka siis, kui meie ümber käib aina maskeraad ja klounaad. Me ei lase end nurka suruda. Ka mitte uuel aastal.