ÜHE HILJUTISE haridusreforme käsitleva ajaleheküsitluse kõrvalt jäi mul Viljandimaa gümnaasiumide loetelust välja Abja gümnaasium. Kuigi põhitekstis olin tundnud huvi ka selle kandi inimeste arvamuste ja meeleolude vastu, leidus küllalt neid, kes ei näinud näpuveas mitte inimlikku eksitust või taunitavat lohakust, vaid varjatud sõnumit, et see kool on ka tegelikkuses kaardilt kadumas.
Vaevu nädal hiljem tõin järgmises haridusteemalises kirjutises õpilaste rände illustreerimiseks arvulise näite naaberkoolist. Ka sealne rahvas oli pärast häiritud ja solvunud, et kasutasin just neid tänapäeval nii tüüpilise olukorra kirjeldamiseks. Samalaadseid juhtumeid on ette tulnud veel ja veel.
SELLEST KÕIGEST võib välja lugeda, et umbmäärane tulevik, avalikkuse kõrgendatud tähelepanu ja ühiskonna ebaõiglaselt suured ootused on koolirahva valuläve madalaks kulutanud ning inimesed ülitundlikuks muutnud. See pole järjekordne osatav lahmimine stiilis «pedagoogid on närvihaiged», vaid ilmekas näide, missuguse tulemuse annab liiga pikale veninud pinges olek.
Üha enam näib mulle, et kohalikel inimestel oleks kergem, kui keegi nende kooli diagnoosi otsesõnu välja ütleks. Siis saaks küsida teist arvamust, õppida selle teadmisega elama või asuda avalikku võitlusse. Kindlasti oleks võimalik järele mõelda, kas kulukad investeeringud tuleks ära jätta või just nimelt käiku lasta.
MA EI TAHA arutleda teemal, kas gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamine hariduse kvaliteedi nimel on õigustatud, sest seda on ajakirjanduses juba mitu korda hästi tehtud. Fakt on see, et paljude koolide tulevik on kahtluse all ka ilma riigi aeglase surveta. Ei pea olema matemaatikaõpetaja, mõistmaks, et ehkki nii-öelda emapalga põlvkond pidurdab ajutiselt õpilaste arvu kahanemist, muudab majanduslangus tuleviku taas tumedaks.
Rahva hulgas räägitakse suletavatest koolidest juba nimeliselt, ent enamik ametnikke ei julge seda avalikult välja öelda. Et jutt käib alati kahe kooli omavahelise konkureerimise kontekstis, meenutab olukord seda, kui autod kitsal teel üksteise poole kihutavad. Juht, kes esimesena alla annab ja teelt välja keerab, on kaotaja ning kaob. Seega on mõistetav, et omavalitsused tõrguvad kooli sulgemise otsust vastu võtmast isegi siis, kui selle pidamine kipub üle jõu käima.
AGA KUI ÜLES ei ütle kummagi juhi närvid? Koolide puhul ei pruugi tagajärg olla nii õudusvaatemänguline nagu autode laupkokkupõrge, sest teab mis hoogu pole sees kummalgi poolel. See on pigem piinlik.
Olete ehk näinud eakaaslastest kiiremini elujõu kaotanud inimest, kes oma olukorda eitades proovib kramplikult endist viisi jätkata. Kõrvalolijad võivad küll teeselda, et ei märka tema hääbumist, ent vaikiva kokkuleppe korras nad teda tegijate hulka enam ei arva. Sageli muutuvad niisuguste inimeste pingutused naeruväärseks, hoolimata sellest et inimlikus plaanis on neist siiralt kahju.
Olen näinud samamoodi kustumas koole. Ühes teises maakonnas kunagi tegutsenud ääremaa gümnaasium töötas aastaid nii, et mõnes klassis käis vaid paar õpilast. Et seaduse järgi ei saa vanemas kooliastmes liitklasse teha, maksid riik ja vald kinni peaaegu et eraõpetajate palga ja õppevahendid.
Võib ju küsida, mis on selles halba, kui üks omavalitsus hoolitseb nii luksuslikult oma elanike hariduse eest. Olgu mainitud, et suuresti käis see samas vallas kümmekond kilomeetrit eemal asuva põhikooli arvel, mille tublimad õpilased ei jätkanud haridusteed mitte koduvalla kiratsevas keskkoolis, vaid maakonnakeskuses või tiheda vastuvõtusõelaga Nõo ja Tartu Treffneri koolis.
Kui maakonna haridusametnikud nõudsid juba liiga häälekalt säärase kulutamise lõpetamist, tegi gümnaasium veel viimase ponnistuse: pani mitmekümne tuhande krooni eest välja oma esinduse riigi suurimal haridusmessil, näidates seal oma ainsat trumpi, kõrgel tasemel kunstiõpetust. Mõistagi ei toonud see juurde ühtki õpilast. Gümnaasiumiosa suleti, ent väikse kogukonna tähtsamate inimeste lastel oli selleks ajaks lõputunnistus käes.
SEE ON Viljandimaa kõrval äärmuslik näide, sest meie pisimaski gümnaasiumis käib esialgu mitu korda rohkem õpilasi ning mul pole alust ka küünilisele onupojapoliitikale viidata. Samas seab muutunud rahastamissüsteem nii-öelda alamõõduliste klasside pidamise nüüd raskemalt omavalitsuste õlule kui toona.
Kui lähiminevikus suhtuti ja paiguti suhtutakse ehk praegugi veel riigi asjadesse nii, et mõisa köis las lohiseb, siis kodukandi nappi rahapada silmas pidades ollakse juba kokkuhoidlikum.
See paneb kahtlema mõnegi meie õppeasutuste tulevikus, millest ei päästa isegi hilinemisega lauale löödud kaardid. Liiati kel pole trumpi käes olnud kogu mängu ajal, see ei saa loota, et ta tõmbab selle kaheteistkümnendal tunnil.
Eelmainitud gümnaasiumi näite varal võib öelda, et ehkki tolles vallas tüüri juures olnud tegelased on oma külas (mitte terves vallas!) endiselt rahvamehed, pole see neile kogunud toonastest valimistest kaugemale küündivat poliitilist kapitali.
MULLE TUNDUB, et praegu on aeg küps eristuda äraootavast ja vastutusrikkaid otsuseid kuuma kartulina üksteisele veeretavast ametnikkonnast, keda leidub igal riiklikul tasemel. On mõistetav, miks keegi ei kibele ebapopulaarset mõtet välja ütlema. Haridusministeerium ei saa luua endast muljet kui ebademokraatlikult ülevalt alla otsest survet avaldavast asutusest, pealegi võib nagunii jõuda samale eesmärgile pikemat teed pidi fiskaalpoliitika kaudu.
Umbes samal põhjusel ei kibele sirgjoonelisi mõtteavaldusi tegema maakonna haridusametnikud. Vähemalt üks osa elanikest tembeldaks kooli sulgeda otsustanud omavalitsuse esindajad kohalikeks rahvareeturiteks.
Loodan siiski, et julgus ja ausus pole veel lootusetult devalveerunud. Kas leidub kedagi, kes söandaks kinnitada kuulujuttu, et kaovad Abja ja Võhma gümnaasium, või siis seda otsesõnu ümber lükata? Linnakoolide ümber on kära olnud nii valusalt vali, et nende nimetamisel saab minugi praalimisjulgus otsa.