«Idioot» — aus armastusfilm suurepäraste näitlejatega

, filmisõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Idioodi» produtsendi Katrin Kissa sõnul on see linateos kergesti jälgitav.
«Idioodi» produtsendi Katrin Kissa sõnul on see linateos kergesti jälgitav. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Puhas, võimas ja ilus armastuse lugu on Eesti tootjate käe läbi meie kinolinadel. Mida teeb kirg ja armastus inimesega, kuidas teda muudab — see on läbiv ja põhiline teema oktoobri keskpaigast Viljandis linastuvas «Idioodis».

Fjodor Dostojevski samanimelisel romaanil põhinev film jutustab naiivsest vürst Mõškinist (Risto Kübar), kes asub päästma hukatusse minna otsustanud naise hinge.
«Idiooti» võib käsitleda ka filosoofilise jutustusena inimesest, kelle vahetu käitumine tekitab teistes moraalset rahutust ja igatsust headuse järele. Kes on päeva lõpuks idioot: kas aus unistaja või elus mugavaks muutunud küünik?

«Idioodi» on tootnud filmide «Sügisball» ja «Püha Tõnu kiusamine» meeskond. Selles osalevate näitlejate nimistu äratab aukartust: Katariina Unt (endine Lauk-Tamm), Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Tiina Tauraite, Ülle Kaljuste, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak ja teised.
Keskkond, milles linateos on üles võetud, on võimas ja väärt nautimist. Võttekohad olid Narva Aleksandri kirik, Tallinna dominiiklaste klooster ja Mustpeade maja.

Kostüümikunstnikena olid kaasatud tipp-moekunstnikud Riina Põldroos ja Jaanus Vahtra.

Juba nende inimeste senise kõrgel tasemel loomingu tõttu tasub võtta risk ja minna Dostojevski ekraniseeringut vaatama.

«Dostojevski võitles selle vastu, et madalaid asju ei hakataks tähtsaks pidama,» ütles režissöör Rainer Sarnet pärast aastapikkust sisseelamist kirjaniku maailma ja tööd käsikirjaga.

Filmi produtsent on meie kandi inimene, viljandlanna Katrin Kissa. Küsisin temalt veidi linateose saamisloo kohta.

Üle kahe tunni pikkune eesti film ja Dostojevski — vabandust otsekohesuse pärast, aga kuidas julgustaksite raske filmi eelarvamusega võitlevat vaatajat oma kartusest üle saama ning kinno minema?

Mida paremat peaks olema inimesel teha kui paari tunni jooksul lükata olme kõrvale ja keskenduda inimeseks olemise ideele?

Meis igaühes on peidus mitu tahku ning see, milline neist parasjagu esil on, sõltub ümbritsevatest oludest ja sellest, kuidas me endist mõtleme.

Kui mõelda nii, et iga inimene on kõik inimesed ning minu «mina» sõltub vaid ümbritsevatest oludest ja minus on peidus kõikide inimeste pattude võimalus, pean hädavajalikuks keskendumist ilule. Dostojevski tekst on justkui teejuht väga tähtsate küsimusteni ja seega kaks tundi puhast võitu.

Milline on teie lemmik­stseen «Idioodis»?

Kord üks, siis jälle teine. Sageli mitte stseen, vaid lause. Mõnikord pilk või kaader.

Imelik on see, et film on küll midagi konkreetset ja lõpetatut, aga minu vastuvõtlikkus on pidevas muutumises ja nii ongi, et film muutub koos minuga. Iga korraga tekib uusi nüansse, mida enne ei märganud, ja kui ma inimesena olen kusagile mujale liikunud, on ka seesama film midagi hoopis uut.

Olen «Idiooti» vahest 20 korda näinud, aga endiselt ootan iga kord jälle Nastasja sünnipäeva ja Ippoliti lõpu­stseeni.

Millised on detailid, millele kinosõber võiks tähelepanu pöörata?

«Idioot» on kergesti jälgitav ja mingeid näpunäited otse ei vaja. Iga inimene saab sealt midagi. Aga kui keegi tahab ettevalmistatult kinno minna, võib enne filmi vaatamist lugeda intervjuusid Raineriga (režissöör Sarnetiga on ilmunud intervjuud «Eesti Päevalehes» ja kinolehes «La Strada» — Helen Sulg) või  arvustusi. Otsest vajadust selleks ei ole.

Kas ja milliseid erilisi seiku filmi loomise ajal ette tuli? Mida meenutad tulevikus tõenäoliselt kulmu kortsutades, muheldes või heldides?

Ükskõik millist võtteperioodi meenutad, ikka ainult heldimusega. Nii ka seda. Et me elasime valdava osa ajast Narvas, said võttegrupi inimesed kuidagi väga omaks. Narva-Jõesuule tekkis pisut konkreetsem nägu ja sealsesse randa jätsin oma elust mitukümmend hommikut ja õhtut. Seda on päris palju.

«Idioodi» ajal tekkis tunne, et üks võttepäeva tähtsamaid hetki on ühine hommikukohv ja seega peaks edaspidi võtted alati kodust eemale planeerima. Kui igaüks tuleb oma kodust, on päev läbi tunne, et bändil on trummar puudu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles