Aeg lendab linnutiivul ehk Kuule ja tagasi

Foto: www.euring.org

Tänavu mais leidis Matsalus Kakrarahul kalakajakaid uuriv Eesti maaülikooli teadur Kalev Rattiste maast hingeheitnud randtiiru. Kuigi kriminullides armastatakse toonitada, et surnud ei lobise, andis see lind veel postuumseltki teadlastele infot.

Kadunukese jala ümber oleva rõnga number H167843 üksi ei ütleks tema elu kohta muidugi midagi. Ainult selle koodi põhjal ei suudaks vist isegi Dan Browni romaanide kangelased järeldusi teha.

Kogenud ornitoloog Rattiste teadis siiski hästi, millise registriga rõnganumber kokku tuleb viia, ja sai Matsalu rõngastuskeskusest järele uurides peaaegu sama palju teavet kui innukas suguvõsauurija iidsest kirikuraamatust. Andmebaasist selgus, et väike võru oli toona umbes kuuvanusele linnulapsele külge pandud 1987. aasta 30. juunil Pärnumaal Vaistes.

«Ta on vastu pidanud 24 pikka rännakut Lõuna-Aafri­kasse ja tagasi,» jagas Rattiste randtiiru kohta tehtud avastust ornitoloogiahuviliste meililistis.

Üsna pea leidis kinnitust ka Rattiste kahtlus, et kõnealust randtiiru võib pidada vanimaks oma liigi esindajaks, kes Eestis on tuvastatud. Et ametlikus statistikas peetakse linnu täiseluaastaks ka esimest, mis tavainimese loogika järgi on poolik, jõudis ta 25 eluaastani. Üpris tõenäoliselt paigutab veerandsajandi verstapost selle randtiiru Eesti vanemate lindude esiviisikusse.

Ehted kuluvad ära

Kalev Rattistel on üldse eakate sulelistega vedanud. Just temal õnnestus kindlaks teha ka Eesti teadaolevalt vanim looduses elav lind, 1981. aasta 3. juunil Kakrarahul pojana rõngastatud kalakajakas.

Rattiste on 31aastasel kajakamatroonil silma peal hoidnud peaaegu kogu tolle elu. Juba 1980. aastatest saadik on ta jälginud, kuidas lind Kakrarahul pesa teeb, kellega paaritub, kui palju mune haub ja milline sugupuu temast hargneb.

Ehkki mõnel aastal vanaproua end Eestis näole ei anna, oli ta tänavu kohal ega pidanud paljuks isegi pesitseda. Nüüd on ta meie kandist taas lahkunud ja jõudnud loodetavasti Inglismaale oma tavalisse talvitumispaika. Sealsetele ornitoloogiahuvilistele on Matsalus märgistatud kajakas vahele jäänud juba seitse korda.

Rõngad on peaaegu ainus vahend, mille abil metsikute lindude vanuserekordite üle arvet pidada, kuid võrumeetod ei ole vigadeta. Näiteks pole täiskasvanuna rõngastatud sulelise puhul teada, kui palju eluaastaid tal varem seljataga oli. Samuti ei saa me enamasti aimu, kui kaua elavad eakad linnud, kes viimase vaatluse ajal on täies jõus.

Matsalu rõngastuskeskuse juhataja Olavi Vainu räägib, et rõngastel on veel üks häda. Olgu vanad alumiinium- või tänapäevased plastmärgid — kui liiga palju aastaid mööda lendab, kipuvad nad sindrid ära kuluma. Terasrõngad, tõsi küll, peavad kaua vastu, kuid need on kallid ning neid on keeruline paigaldada. Seepärast pannakse väga vanaks elavatele lindudele mõnikord mitu korda uus ehe jala külge.  

Vainu tõdeb, et linnuliigi keskmist vanust on maksimumi põhjal äärmiselt raske ütelda, kuid ilmselt peab paika reegel, et mida silmapaistvam on rekord, seda kopsakam koguneb ka keskmine. Teine seaduspära on, et väikesed linnud, kellel leidub rohkem looduslikke vaenlasi, elavad vähem, suured ja tugevad aga kauem.
Ilmekas näide selle kohta on meie kõige pisem lind pöialpoiss, kelle vanim Euroopas teadaolev isend elas kõigest viie aasta ja viie kuu vanuseks, kuna hiiglaslikul kaljukotkal on vastu panna tervelt 32 suve.

Kui uurida Euroopa rekordiomanike nimekirja, vaatab esimese kolmekümne seast vastu terve merelindude meri ja üksnes mõni elab maismaal. Selle põhjus pole siiski soolase õhu tervislikkus, lainete stressi vähendav loksumine või komme kasulikke mereande pugida. Kalev Rattiste arvates peab tuulise mere ääres ellujäämiseks olema suhteliselt suur ning nagu öeldud, on suurtel üldse paremad šansid vanaks elada.

Muidugi kehtib see juhul, kui neil õnnestub täiskasvanuks saada, sest isegi kogukatel liikidel surevad paljud isendid juba pojana. Kui arvestada ka munade hävimist, on kalakajaka keskmine vanus Rattiste teada kõigest kaks kuud.

Tugevuse ja vaenlaste vähesuse kõrval nimetab kajakauurija suurte merelindude pika ea põhjuseks ka sigimise iseärasusi.

Erinevalt tihti ainult paariaastaseks elavatest laululindudest, kellel on kurnas palju mune ja suve jooksul mitu pesitsuskorda, on veelindudel mune terve aasta peale enamasti kaks, kolm või neli. Et mõlemad vanemad ennast taastoodaksid, peab suguküpseks saama vähemalt kaks järeltulijat ning kalakajakatel kulub selleks keskmiselt seitse aastat. Seega ei saa liik endale lühikest eluiga lubada.  

Nii nagu Eesti eakaim lind, elab ka Euroopa vanim tiivuline merel. Seda sõna otseses mõttes, sest põhja-tormilind tuleb maale enamasti vaid pesitsema.

Kehtiva rekordi omanik veedab suved Suurbritannias, kuid talveks suundub koos liigikaaslastega Lõuna-Atlandile. See tähendab, et isegi kui jätta kõrvale igapäevased toitumiskäigud, on ta pika elu jooksul lennanud maha tublisti rohkem, kui kuluks reisiks Kuule ja tagasi.

Pensionieas lind

Ühtegi Eesti lindu Euroopa edetabelisse kahjuks mahtunud pole, ehkki üks Matsalu rõngaga rästas-roolind peaks praegu ungarlaste nimel oleva kümne aasta ja ühe kuu vanuse rekordi üle lööma. Olavi Vainu sõnul on selle kohta registripidajatele andmed küll saadetud, kuid millegipärast pole neid veel arvesse võetud.

Põhjus, miks Eesti linnud teistele eurooplastele vanuse poolest alla jäävad, pole siinsete elutingimuste kehvuses, vaid tõenäoliselt hoopis inimestes. Nimelt rõngastatakse meil võrreldamatult vähem sulelisi kui paljudes teistes maades ja seepärast leidub märksa kasinamalt ka materjali, mida analüüsida.

Olavi Vainu toob näiteks, et kui Belgias saab igal aastal jalavõru 700 000 lindu, siis meil kõigest 40 000 — 50 000. Neist omakorda moodustavad umbes 1500 Kalev Rattiste ja tema abiliste rõngastatud kalakajakad ning see võibki olla üks põhjus, miks Eesti kõige vanem lind leiti just selle liigi seast.

Kogu maailma teadaolevalt kõige kauem elanud metsikuks linnuks peetakse Uus-Meremaa kuning-albatrossi Vanaema. Enne seda kui eakas sulisproua mõne aasta eest uurijate silmist kadus, oli ta rohkem kui 61aastane ehk eesti naise pensionieas.

Vangistuses, kus ohte ja haigusi on vähem, võivad linnud muidugi metsiku looduse rekordid üle trumbata. Räägitakse imejutte paarisaja-aastastest papagoidest ja saja-aastastest ronkadest, kuid tõendeid nende kohta pole. Päris kindel on see, et enamik looduslikke Metuusalaid jääb meile sama märkamatuks kui händkaku tiivalöök.