VIIMASTEL KUUDEL palavalt arutusel olnud Euroopa stabiilsusfondi (EFSF) küsimuses tundub, et kõik on asjatundjad. Mida hullemana euroala tulevikku kujutatakse, seda kõvemaks eksperdiks ennast peetakse.
Euroopa Liidu ühine maja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte ainult kollane ajakirjandus, vaid ka niinimetatud väärtajalehed kasutavad elanike valgustamiseks opositsioonipoliitikute lendu lastud klišeesid, nagu «kolmandik eelarvest kanti EFSFi otsusega puu taha» või «miks meie peame rikkaid riike aitama?», ja vehivad meie rahva tulevasi ohverdusi iseloomustades miljarditeni ulatuvate euronumbritega.
Teisalt kaebavad paljud, et EFSFi arutelud peaksid olema asjatundlikumad ja vähem emotsionaalsed. Millise kohustuse riigikogu mihklipäeval tehtud otsusega igale eestimaalasele võttis? Kas tõesti 1923 eurot igale inimesele, nagu üks majandustoimetaja arvutas?
STABIILSUSFONDI SUURUSEKS saab pärast seda, kui euroriigid on muudatused heaks kiitnud, 440 miljardit eurot. Jah, riigikogu andis tõepoolest garantii 1,995 miljardile eurole arvestusega, et euroriikide kogugarantii EFSFile on 780 miljardit eurot.
Miks ületavad garantiid fondi 440miljardist finantsabi võimet 1,65kordselt? See 165protsendiline ülegarantii tagab EFSFi võlakirjadele kõrgeima võimaliku krediidireitingu ja turgudele kindluse, mis omakorda vähendab võimalust, et garantiid vaja läheb.
Mida kõrgem krediidireiting on stabiilsusfondil, seda odavamalt saab ta finantsturgudelt raha hankida ja seda soodsamalt neid summasid toetusprogrammides või võlakirjade tugiostudeks kasutada. EFSFist on juba otsustatud toetada Iirimaa ja Portugali programme, kusjuures rahaabi on seotud kasinusmeetmetega sihtriigis, ja nende puhul on näha progressi. Selline toetuste süsteem töötab, andes raskustesse sattunud riikidele aega reformideks.
Eesti osaleb Iirimaa ja Portugali toetamises alates hetkest, kui EFSFist tehtavate väljamaksete garanteerimisega liitusime. Et 440 miljardist osa jagamine on ära otsustatud juba varem, saab laenude ja teiste finantsinstrumentide summa, mida fond Eesti garantiiga laenab, olla maksimaalselt ühe miljardi euro ringis.
PRAEGUSES EBAKINDLATE majandusväljavaadetega Euroopas pole välistatud, et mõni toetusprogrammi meede ebaõnnestub, ja seega on võimalik, et Eesti eelarvest siiski tuleb riigikogu antud garantii katteks mingi hulk raha välja käia. Kindlasti aga mitte kolmandikku eelarvest, nagu maailmalõpu kuulutajad arvavad. Pealegi pole see tagastamatu abi, vaid laen, mille pealt teenime intresse.
Olen veendunud, et rahvusvahelise valuutafondi ja Euroopa keskpanga spetsialistide kogemused probleemsete riikide reformidega õigele teele juhatamisel on raskustes riikides abiks. Vaadakem näiteks Läti edu majandusraskustest ülesaamisel.
On aga üks küsimus, mille üle võiks laiemalt arutleda: kas ja kui palju oleme valmis maksma stabiilse eurotsooni eest.
Krooni euroga seotus ja eurotsooniga ühinemine on stabiilse ja usaldusväärse rahamajanduse kaudu toonud Eestile kui väikeriigile märkimisväärset majanduslikku kasu. Meie sotsiaalkulud, sealhulgas näiteks õpetajate palgad, sõltuvad meie majanduse tervisest — sellest, kui suur on rahvuslik koguprodukt.
Kui majandus on konkurentsivõimeline ja suudab leida eksporditurge, siis kasvab ka riigieelarve. Kui palju oleme valmis selle stabiilsuse nimel ohverdama?
TOOKSIN SIIN esmapilgul kohatuna näiva paralleeli. Olin kaitseminister, kui Eesti ühines NATOga. Seetõttu tean, et selle ajaloolise sündmuseni jõudmine nõudis aastaid kestnud reformimist ning riigikaitse NATO nõuete ja standarditega kohandamist.
Kas nüüd, olles juba aastaid NATO vihmavarju all, peaksime rahulolevana riigikaitsesse vähem panustama? Vastupidi, me tõstame riigikaitsekulud kahe protsendini sisemajanduse koguproduktist ja panustame märkimisväärselt, mitme miljoni kui mitte kümnete miljonite eurodega aastas, ühistesse välismissioonidesse.
Kas see raha on kantud «puu taha» või oleme selle eest saanud kindlustunnet, stabiilsust ja julgeolekut? Ilmselgelt ikka seda viimast ja just seetõttu tundub mulle paralleel EFSFiga kohane.
Tõe huvides olgu mainitud, et terve hulk EFSFi ja Euroopa stabiilsusmehhanismiga, mis peatselt EFSFi asemele asub, seotud küsimusi nõuab veel selgeks rääkimist ning arutamist riigikogus ja ühiskonnas laiemalt.
Üldistusena on aga selge, et Eesti huvides on stabiilse Euroopa Liidu püsimine ja see maksab raha. Valesti majandanud riikidele tagatisi lubades saame lootuse, et suudame kustutada ja remontida ühise maja, mida artikli alguses viidatud kriitikud tules lõõmamas näevad, mitte ei jää lageda taeva alla külma tuule kätte, nagu juhtus 1939. aastal.