Mõned ehk märkasid, kuidas eelmisel nädalal jooksis «Eesti Päevalehe» uudiste kohal kuulutus «Vajatakse luurajaid», allkirjaks Eesti kaitseväe värbamiskeskus.
Peeter Olesk: Inimesi kuulatakse pealt, protsesse jälgitakse
/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
18. detsember 2008, 09:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helistasin peastaapi ja palusin see totrus kõrvaldada. Selgus, et seda ei saa teha, sest leping reklaamifirmaga jätab tollele sõnavabaduse. Edasi võtsin kõne kaitseväe juhatajale kindralleitnant Ants Laaneotsale. Mul pole aimu, kas ta tõstis häält või põrutas rusikaga, aga kuulutus kadus varsti.
Mõni päev hiljem oleks Tallinna linnavalitsus võinud avaldada kuulutuse «Vajatakse vastuluurajaid».
MINUEALISTEST vanemad inimesed teavad hästi, kuidas öiseid läbiotsimisi kardeti ka aastakümneid pärast sõda. Ent August Sangal on luuletus «Laul rahulikust unest», mis esimest korda ilmus aastal 1961. Seal kirjutab ta otse: «Kellelgi ei ole öösel/ teisi tülitada vaja./ Kes on õige mees, see valib/ külaskäiguks valge aja.»
Mitmes väljaandes kirjutati, kuidas kaitsepolitseiameti töötajad väisasid Tallinna linnavalitsust. Sõna «väisama» tähendab aga külastamist. Öisel ajal ei saanud Kapo ametnikud väisata Vabaduse platsi ääres kedagi, isegi mitte valvurit. Korraldati sanktsioneeritud operatsioon, mille põhjendus on riigisaladus.
POLE MINU asi otsustada, millal on õige aeg jälitusseadmeid koristada. Aga ma ei saa ka öelda, et August Sang eksis.
Küll võib väita, et kogu lugu on seotud korruptsiooni sügavuse uurimisega omavalitsuse tasandil ja nende uuringute tulemused mõjutavad järgmisi valimisi. Ning mitte ainult.
See, kes süüdistab võimu korruptiivsuses, peab olema varustatud vettpidavate tõenditega. Teisisõnu sääraste tunnistustega, mis ei tilgu läbi nagu ärimees Rein Kilgi loba maa-ameti peadirektori Kalev Kanguriga. Samas tuleb tollele, keda süüdistatakse, tagada õigus ja vabadus ennast kaitsta.
TEKIB PARATAMATU konflikt, mille tihtipeale lahendab alles aeg. Seda viimast meil ei ole, sest valimised on 2009. aastal. Edasikaebamisõigusest lähtudes ei ole usutav, et suveks oleks maadevahetamise ja muud säärased protsessid kõikides astmetes lõpetatud.
Me saame valimised, mille sees on raske olla positiivselt meelekindel. Negatiivne meelekindlus on juba näha igal pool, kus noortele inimestele antakse nõu Eestist ära minna.
TULGEM AUGUST SANGA värsside juurde tagasi. Kas oleks usutav, et mõnes meie lehes ilmuks pealkiri «Kapo tülitas Tallinna linnavalitsust»? Ei. Või hoopis: «Kaitsepolitsei külastas Tallinna linnavalitsust valel ajal»? Veel vähem.
Rist ja viletsus seisnevad selles, et tänapäeva Eestis käsitletakse korruptsiooni inimese- või juhtumhaaval, mitte aga protsesside kaupa. Inimest saab pealt kuulata. Protsessi peab jälgima.
Algaval aastal jätkub see protsess, mille tulemusena Tallinn on aastal 2011 Euroopa kultuuripealinn. Ei maksa aga unustada, et Tallinn on algatanud ka Euroopa rohelise pealinna idee ning kuskile pole kadunud aastatuhande projekt Tallinna-Helsingi ühislinnast.
Need on triljonilised ettevõtmised, mida «lühivisiidiga» linnanõuniku kabinetti ajal, mil ta ise on riivi taga, ei reguleeri.
OLEKS JABUR väita, et me ei vaja luurajaid. Nendega kõrvuti, võib-olla koguni enne neid vajame aga põhjendusi.
Vahest tuleks mõnes teatris lavastada uuesti Gogoli «Revident». Algul ilmub suli, lõpuks pokripistja. Muide, professor Juri Lotman kirjutas sellest aastal 1966 vaimuka artikli «Linnapea haridusest».