Raimond Valgre «Pärnu ballaadi» esimesed read, mis räägivad lausa asfalti sulatavast suvesoojusest, näivad oktoobrivihmas kuuluvat mingisse teise maailma. Ent roosid õitsevad rannaliival veel praegugi, just nagu refräänis lubatud.
Õite, marjade ja pääsude viimased päevad
6. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keegi ei tea täpselt, kuidas Kaug-Idast pärit kurdlehine kibuvits Läänemere kallastele jõudis. Umbes kuus kümnendit tagasi polnud temast väljaspool iluaedasid õhkagi, kuid siis kinnitas metsik roos kusagil mere ääres kanda ja sestpeale laiendas roosade õitega taim leviala juba üsna kiiresti.
Nagu kirjutab Hendrik Relve raamatus «Eesti elusloodus», on kartuliroosiks kutsutaval põõsal peen paljunemisskeem. Esiteks laseb ta merelainetel oma kerged ja suured punapõsksed viljad kaasa haarata ning mõnele kaugemale kaldale kanda. Seal kõduneb viljaliha pikkamööda ära, seemned aga poevad liiva sisse. Liivateri käsikividena kasutav tuul jahvatab seemnekesta õhukeseks ja mõne aja pärast ongi uue taime alge idanemiseks valmis.
Tõsi küll, kui botaaniliselt täpne olla, pole kibuvitsal seemned, vaid osapähklid. Marigi ei ole tal mari, vaid tõrsik ehk koguvili. Aga õnneks ei riku nimi meest ega vähenda vilja C-vitamiini sisaldust, nii et kibuvitsa tõrsikut tasub samamoodi suhu panna, nagu maksaks tema marjagi. Ainult seemnete — vabandust, osapähklitega — võiks ettevaatlik olla, sest nood ajavad kurgu veidike kihelema.
Magusa suve mälestus
Mõnes rannas võib kilomeetrite kaupa mööda mereäärt jalutada, kohtamata ainsatki kurdlehist kibuvitsa, teisal kasvavad need aga tihnikuna nagu mustikad männimetsas.
Kui kartuliroosil võib veel praegugi näha marjade kõrval kauneid roosasid õisi, siis paljudel mustikapõõsastel on isegi lehed igihaljaste varte otsast pudenenud.
Silmi hoolega maas hoides leiab suur mustikahuviline ometi mõne puhma, millel lehed on küll läinud, kuid marjad otsas. Nii magusad kui juulikuus need kahjuks küll enam pole, kuid äratuntav mustikamaitse on siiski säilinud.
Seevastu kaks ilusat metsvaarikat, mis ma paar päeva hiljem suhu pistan, on kaotanud igasuguse vaarikasuse. Need on lihtsalt hapud nagu kehva kaotaja nägu pärast
ootamatut lüüasaamist.
Ei, enam pole mõtet ennast petta. Mis siis, et üksikud suvemarjad veel siin ja seal vapralt vastu peavad, suvi ise on koos piirpääsukestega lõunasse lennanud.
Rahvuslind on veel kohal
Piiritajad lahkusid õigupoolest juba enne kui suvi — augustis. Nüüd on talvituspaikade poole teele asunud ka räästa- ja kaldapääsukesed, keda mõnikord ekslikult piiritaja sugulasteks peetakse.
«Kui mõni räästa- või suitsupääsuke on veel siin, peab tal olema mingi häda, mis ei luba minema lennata,» ütleb Eesti ornitoloogia ühingu «Aasta linnu» projekti tänavune juht Mati Kose.
Selle aasta lindu ennast, meie rahvust esindavat suitsupääsukest võib aga kohata küll.
Kose jutu järgi pole enamik siin viibivaid suitsupääsukesi siiski eestimaised, vaid saabunud Põhja-Jäämere ääres asuvatelt pesitsusaladelt. Nemadki ei jää meile enam kauaks: viimaseid nähakse tavaliselt oktoobri keskel. Üks trehvamine on ehk hea õnne korral veel ees.
RAHVUSLIND
Pääsulistest veedavad Eestis kõige pikemalt
aega suitsupääsukesed.
• Enamik neist lendab lõunasse talvituma septembri teisel poolel või oktoobri algul.
• Kevadel jõuab meie rahvuslind tagasi aprilli lõpul või mai algul.
Allikas: bio.edu.ee