Kalev Spordi telekanalil on kaks saadet, mida spordikaugelgi inimesel vaadata tasub.
Tõsimeelsetele keelatud telejant
14. detsember 2008, 14:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene on kuulus publitsistikasaade «60 minutit», mis pakub aeg-ajalt lausa vapustavaid hetki maailmas toimuvast, teine aga laupäevaõhtuti näidatav «Kalevi naised».
Venezuelast ostetud stsenaariumi järgi vändatud absurdiseriaal (absurdiks muutus see muidugi alles Eestis) on mõnegi arvustaja vihale ajanud. Andres Keil kahetses «Päevalehes» palavalt, et tunni oma elust «Kalevi naistele» raiskas. «Õhtulehe» kirjutaja püüdis sellest samuti suurt kunsti leida ja loomulikult pettus.
Mõnus absurdikomöödia
Tegelikult on «Kalevi naised» mõnus paroodia, mille täielikuks nautimiseks on soovitav eelnevalt vaadata paari seeriat mõnda päris Ladina-Ameerika seepi.
Jah, vint võiks kohati olla hoopis rohkem üle keeratud, aga vähemalt muigama paneb ekraanil toimuv päris tihti.
Seriaali suurim pluss on head osatäitjad: Andrus Vaarik, Jan Uuspõld, Anne Reemann, Maria Avdjuško ja teised. Tükk aega oli õhus küsimus, kes küll on moetööstuses sebivat ebatraditsioonilise orientatsiooniga meest mängiv näitleja, kuni filmi valgustajana töötanud Kristjan Suits ütles, et see on seriaali kunstnik Ain Nurmela.
Terve kuu praktikal
Kristjan Suits õpib kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaatehnoloogia erialal ja tegi «Kalevi naiste» võtetel oma esimese kursuse praktika.
«Kokku oli 30 võttepäeva — iga päevaga filmiti üks osa. Karm planeering oli kogu aeg kukil: mis kell näitleja platsile tuleb ja mis kell valgus paigas peab olema,» räägib ta.
Töötati Taska paviljonis. See on suur tööstushall Jüri tehnopargis.
«Et võtetel oli vaid sisevalgus, oli seda kerge paigaldada, aga kiirus ajas taga. Sättimiseks ei olnud aega isegi siis, kui taheti — võtteplatsi juhi kuri käsi hoolitses, et kõik käiks kella järgi. Pool päeva võis olla niisama istumist, aga siis tuli kolimine ja 15 minutit jooksin nii, et oli joostud,» meenutab ta
Lõpuks leidis filmigrupp, et päeva aplaus kuulub kiiruse eest valgustajale.
Kristjan Suitsule oli see esimene teleseriaali tegemise kogemus. Ta on lausa vaimustuses seal kaasa teinud näitlejatest, muidugi ka sellest, et keegi ei staaritsenud, kuigi staare oli võtteplatsil päris mitu.
Hobune ja seebimäärija
Lõpupoole, kümnendast osast alates, läheb seriaal Kristjan Suitsu sõnul lausa absurdselt naljakaks.
«Näitlejatele meeldis niisugust janti mängida. Keegi ei teinud seda suure raha pärast, nagu ühes lehes kirjutati. Et sellise jaburusega kaasa tulla, peab asi meeldima,» leiab Suits.
Temal endalgi tuli näitlejana mõni väike suts teha.
«Pidin hobust mängima — see on kuskil lõpupoole. Hobune pidi pea ukse vahelt sisse pistma ja ütlema: «Annaliisa, Annaliisa, mida sa mu sadulaga tegid?»»
Kristjan Suits meenutab, et algul oli tahetud tuua päris hobune, võtteplatsi juht oli aga vihane, et see võtab aega ja loom tahab taltsutamist. «Siis muretseti Eesti televisioonist hobuse pea. See läks katki, parandati ära ja siis mina liigutasin seda paigatud pead.»
Peale hobuse mängis Kristjan Suits rotitapjat ja seebimäärijat.
«Jalg tuleb kuidagi ukse vahele saada,» ütleb ta pingelise töökuu kohta. Kokku oli ta võtteplatsil kolmsada tundi.
Kui keegi aga pärib, millest «Kalevi naised» räägib, tahaks vastata: «Palun ärge küsige!»