Kes kuuma klaasiga kord näppu kõrvetand, see jääbki põlema

Klaasist ja tulest sünnib Mihhail Mišalagini ja Eili Soone ühistöös väike tulehoidja — klaasist küünlajalg. Foto: Elmo Riig / Sakala

Külastajad, kes satuvad Olustvere klaasikotta ajal, kui eakas meister seal tulisest massist mõne kauni eseme välja võlub, saavad unustamatu vaatepildi osaliseks.

Kõrvalt jälgides võib tunduda, et klaasipuhumine pole kuigi keeruline. Ega olegi, kui oled teinud seda tööd kuuskümmend kolm aastat.

Just nii pikk on Mihhail Mišalagini klaasimeistristaaž.

Vanade meistrite käe all

Mihha, nagu kolleegid ja tuttavad teda kutsuvad, oli kuueteistkümneaastane, kui läks sõbra kutsel tööle tollasesse Tarbeklaasi. Vanad meistrid võtsid nooruki oma käe alla ja õpetasid talle ametit.  

«Algul on raske, aga kui ära harjud, pole hullu midagi,» räägib Mihhail Mišalagin ja lisab väikese pausi järel, et salapärane ja ilus klaas ei lase inimest, kes on sellega tegelnud, enam kunagi päriselt lahti.

Noorpõlve meenutades mainib meister muigamisi, et vanad mehed õpetasid talle muudki kui klaasi vormimist. «Minust sai päris kõva napsimees. Siis olin kolmkümmend aastat täiskarsklane ja nüüd pean piiri.»

Ka sellest, kui üks teine noor mees Tarbeklaasi uksest sisse astus, on möödas juba palju aastaid. Tema oli vanem kui Mihha omal ajal ja hoopis kõrgemalt haritud: Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikudiplomiga.

Vabu kunstnikukohti parajasti ei olnud, sestap otsustas Eino Mäelt teha uute võimaluste avanemiseni klaasimeistritööd. See polnud vilets amet ja palka maksti ligi kaks korda rohkem kui ülikooliprofessorile.

Kõike ei tasugi teha

Eino Mäelt saadeti vilunud klaasipuhuja Ants Leinbergi juurde, aga oli põhjusi, miks meister endale õpilast ei tahtnud.

«Nii ma siis olingi seal ripakil, kuni Mihha mu üles korjas. Tänase päevani ei saa aru, miks ta seda tegi. Viimaks tundis mulle lihtsalt kaasa?» arutleb tuntud klaasikunstnik praegu. Koos tegid mehed tükitööd seitse aastat.

«Mihha näitas mulle palju häid nippe, aga lihtsad need ei olnud. Siis taastati Eesti Vabariik, Tarbeklaas lagunes, mina sõitsin Rootsi ja Mihha läks Soome tööle.»  

Tarbeklaasis tuli teha üsna palju tuima massitööd. Mihhail Mišalagin meenutab, et valmistas koos Ants Leinbergiga vähemalt kaks miljonit jalaga pitsi.

Aga oli muudki. Kunstnikel võimaldati igal kuul päev või paar tegelda loomingukatsetustega. Siis oli meistritel põnev.

Kui küsin, kas mõni kavand oli ka liiga keeruline, vastab meister, et sedagi tuli ette.

«Oli ilusaid asju, mida kahjuks ei saanud tehtud, ning tobedaid, mida ei olnud mõtet teha,» lausub ta muiates.

Tuhandeid lillelisi korve

Eino Mäelt ütleb, et kui tegu pole vormi valatava klaasi, vaid vabalt valmistatava teosega, oleneb kõik meistrist, klaasipuhujast. «Mihha on lahtise peaga ja jagab asja hästi.»

Mäelt meenutab omal ajal tehase ametiühingu rahaga Venemaa klaasivabrikutesse tehtud reise — kapitalistlikesse riikidesse Eesti meistreid ei lastud —, mille kestel nad nägid palju huvitavat.

Ta räägib ka Tarbeklaasi seltsielust. «Meil oli seal üks naine, Antonina. Tema aeda õunapuu alla kaeti sünnipäevalauad. Talvel kolisime kuskile lukusseparuumi. Vene naised on ju head kokad, laual oli mitmesuguseid hoidiseid — seeni, kurke ja värke. Mihha oli sel ajal pühamees, tema viina ei võtnud.»

Eino Mäelt meenutab Mihhail Mišalagini kavandi järgi tootmisse võetud barokselt rikkalikult kaunistatud klaaskorvikest. Tema põhjamaiselt karge kunstnikumaitsega see kokku ei läinud, aga see-eest leidis ostjate tulise poolehoiu. «Seda tehti sadu tuhandeid.»

«Mihha on tubli mees ja Olustvere inimestel on vedanud, et ta iga nädal Tallinnast sinna sõidab. Mida nad teeksid, kui klaasikojas toimetaks mõni jobukakk?» ütleb ta tunnustavalt. «Kes kuuma klaasiga kord näppu kõrvetand, see jääbki põlema,» lõpetab klaasikunstnik jutu.

Klaasimeistrid on teinud aegade vältel keerulisi asju, et ennast proovile panna ning näidata, milleks nad võimelised on. Nii sündisid Mihhail Mišalagini loomakujud ja muud vidinad. Seda kunsti on ta õpetanud ka Eili Soonele.

Ametis oldud aja jooksul on Mihhail Mišalagin näinud palju kunstnikke. Olustvere klaasikojas töötava Eili Soone kohta jätkub vanameistril ainult kiidusõnu. Noorukesest klaasikunstnikust võõrastega rääkides kasutab ta ainult lugupidavat tiitlit «peakunstnik».

Mihhail Mišalagin jätab korraks õllekannu põhja lihvimise ja astub seina äärde riiuli juurde, kus on hulk klaasist valmistatud noodivõtmeid. «Jälle väga andekas asi, mille meie peakunstnik välja mõtles.

Noodijooned tulevad alla ja võtme järele ainult viis nooti.» Eili Soon täpsustab hiljem, et tegelikult andis selle idee talle meister ise.

«Mu isamaa on minu arm...» kaigub üle ruumi vanahärra mehine lauluhääl.

«Ükski eesti naisterahvas pole teinud klaasist seakujulisi vigurpudeleid. Tema teeb. Ja kui ilusad on meie peakunstniku tehtud klaasist sõrmused!» räägib ta Eili töödest.

Järgneb vimkaga jutt. «Meie koostöö klapib hästi. Mina õpetan teda klaasi puhuma, tema mind joonistama. Hobune tuleb mul juba hästi välja. Vankrit ma veel joonistada ei oska, aga küll ma õpin.»

Selle peale ütleb Eili Soon, et kuuekümne aasta pärast puhub tema klaasi niisama hästi kui Mihha praegu.

Siis võtavad nad käsile küünlajalad. Klaasikunstnik Kristiina Uslar tellis neid Olustverest viiskümmend.

Mihhail Mišalagin võtab ahjust paraja koguse sulaklaasi ja valab vormi. Eili Soon kuumutab seda veel gaasileegiga ja vajutab siis grafiitklotsiga süvendi.

Seejärel võetakse küünlajalg vormist välja ja pannakse lõõmutusahju. Kõik peab käima väga täpselt, sest liiga kuum klaas võib kokku vajuda ja külmale kipuvad mõrad sisse tulema.

Enne uue koguse võtmist lõikab meister nuia otsa jäänud sulaklaasi kääridega ära ja kukutab seina ääres seisvasse nõusse, mille põhjas see veel tükk aega imeliselt helendab ja soojust kiirgab.

ARVAMUS
Maie-Ann Raun,
klaasikunsti professor
Kunstnikule on väga tähtis, et meister püüab temast aru saada: puhuda, detaile lisada ja modelleerida just nii, nagu ta on soovinud.
Mihhail Mišalagin on võimas meister, ta on ellu viinud paljude kunstnike kavandid, on tundlik, aitab kaasa mõelda ja leida tehnilised nõksud, et soovitu välja tuleks. Kunstiteoseks vormitud klaas hakkab elama ja rääkima ainult sel juhul, kui meister paneb sellesse kogu oma oskuse ja käeosavuse.
Omal ajal käisime üliõpilastega kaugemates klaasivabrikutes praktikal. Mõni meister ütles kavandit nähes kohe, et seda ei saa teha, teine aga püüdis noore inimese loomingu heatahtlikult materjalis teostada. Eks algajate kunstnike mõttelend ole kangesti keeruline.
Eriti vastutulelikud olid palju kunstitudengitega koos töötanud valgevene meistrid. Ma võrdlen Mišalaginit just nendega.
Meistreid on mitmesuguseid: üks teeb peeni asju, massiivsete esemete valmistamine talle ei sobi, teisega on vastupidi. Mišalagin on aga mitmekülgne.
Tipp-puhujaks vähem kui kümne aastaga ei saa. Heal meistril peavad olema viiulimängija tundlikud sõrmed ja klaasi puhudes flöödimängija õrnus. On suur õnn, et kogenud meister on elujõus, tubli ja rõõmsameelne ning viitsib Olustvere vahet sõita.
Kes klaasi sisse upub, see sinna jääb.