VALIMISLUBADUSED peavad vett kehvemini kui 1980. aastate korterelamute katus. Lubadusi on hea anda, aga veel parem näib olevat neid (tagasi) võtta. Viimaseks leiab alati vabanduse. Küll on süüdi ülemaailmne masu ja panganduskriis, küll eurodirektiivid ja halb tähtede seis.
NÄIB, et meil on võimalik jõuda vähem kui viie aastaga maailma (või vähemalt Euroopa) viie vaesema, kallima, korrumpeerunuma ja hoolimatuma riigi hulka. Koalitsiooni juhtivpartei Reformierakond on muu hulgas kahjuks äraspidiselt reforminud ka tööhõive-, maksu-, pere- ja sotsiaalpoliitikat.
Sellest annavad tunnistust inimarengu aruanded. Need näitavad, et Eesti valitsus ei hooli oma inimestest, vaid kutsub selle asemel üles solidaarsusele, leppimisele, vaikimisele, nõustumisele, kannatamisele... Meie rahva kannatusaastad ei lõppenud märtsi- ja juuniküüditamisega — katsumused on võtnud üksnes teise vormi.
Hea on valitseda rahvast, kes ei tule tänavale ega tee häält. Majanduslangus pole lõppenud. Töötuse määr oli statistikaameti andmeil 2011. aasta esimeses kvartalis 14,4 protsenti. Tegelik töötus on ilmselt palju suurem, sest end ühe korra töötuna arvele võtnu tavaliselt teist korda registreeruma ei lähe.
Mingi osa saab kahjuks ka ümbrikupalka. Heleroosa unistus, nagu võiks Eestis tekkida keskklass, jääbki täitumata.
Seaduste muutmise ja maksudega kappame kõrgelt arenenud heaoluriikide sabas. Juriidiliselt kuulume küll Euroopa Liitu ja ühisraha tsooni, aga faktiliselt jääme odavaks allhankemaaks, kus palehigis sandikopikaid teeniv eestlane täidab Skandinaavia maade pankurite punnis taskuid ning järgib Brüsseli vastakaid seadusi.
Hindade poolest oleme jõudnud Lääne-Euroopa riikidele kiiresti järele ning suhkru ja kohvi hinna poolest Soomest juba ettegi jõudnud. Keda tuleks selle eest kiita, et hoolimata üha kahanevast palgast on eestlane nõus maksma rohkem makse ja leppima kõrgemate hindadega?
TARBIJAHINNAINDEKS oli selle aasta juuni seisuga tõusnud 4,9 protsenti, kusjuures reaalpalk (sic!) on kümme kvartalit järjest vähenenud. Eesti konjunktuuriinstituudi andmetel oli toidukorv tänavu juunis 19,8 protsenti kallim kui eelmisel aastal samal ajal.
Mulluse sama ajaga võrreldes on kartul kallinenud 67,8, suhkur 61,2 ja piimatooted umbes 20 protsenti. Kohv on läinud nii palju kallimaks, et protsenti ei julge avaldadagi.
Loomulikult on aastapäeva- ja muudes peokõnedes tore õhutada rahvast püksirihma pingutama ning solidaarne olema. Kellega peaksime solidaarsust ilmutama: kas eluheidikute või riigikogulaste ja riigifirmade esindajatega? Prügikastist toitu otsiva inimesega on ehk praegu juba kergem samastuda kui viimati mainitutega.
Miks peaks solidaarsust venitatama pigem vaesuse kui rikkuse suunas — saati et meile meeldib end võrrelda Euroopa riikidega? Eks võrrelgem siis! Arvud räägivad rohkem kui suuresõnalised valimislubadused ja rahvahulki manipuleerivad kaunid kõned.
KESKMINE brutopalk (see, millest ei ole maha arvatud tulumaksu ega sotsiaalkindlustusmakseid) oli tänavu esimeses kvartalis 792 eurot. Võrrelgem Euroopa riikide 2011. aasta miinimumpalka. Libamajandusteadlastel pole mõtet rääkida, et mõnes riigis on tulumaks suurem kui Eestis, või võtta jutuks progresseeruvat tulumaksu. Tähtis on, kui palju inimesele pärast maksude maksmist raha alles jääb ja kas on võimalik midagi säästa.
Toon ära mõned miinimumpalga kohta käivad arvud: Eestis 278.02, Poolas 348.68, Sloveenias 748.10, Kreekas (!) 862.82, Hollandis 1424.40, Iirimaal (!) 1461.85, Prantsusmaal 1365 ja Luksemburgis 1757.56 eurot. Juhin tähelepanu sellele, et see loetelu ei kajasta keskmist, vaid miinimumpalka. Euroopa Liidu kontekstis ei saa meie õpetaja isegi miinimumpalka, Eesti kontekstis ei saa ta keskmist.
Kuni hindade ja palkade vahel käärid aina suurenevad, pole mõtet hullutada rahvast jutuga, et meil pole maavarasid, eksporti, oskustöölisi ja insenere. Eestlased on targad ja töökad ning saavad hakkama ükskõik millises maailma osas.
Suurepalgalised ei tee sugugi rohkem ja raskemat tööd kui väiksepalgalised. Pigem on lugu vastupidi. Paljud naudivad veel kolhooside, sovhooside, metsakombinaatide, vanade raudteede ning muu ärastamisest ja erastamisest saadavaid hüvesid. Maa, mets ja metall on alati midagi maksnud.
EESTI valitsus ei väärtusta kahjuks haridust ja kultuuri ega hariduse kandjaid maa soolana, ühiskonna liikmetena ja kultuuri esindajatena. Suurlinnade politiseerunud eliitkoolid võivad ehk nautida mõningat heaolu, sest vajalikud hoovad on käeulatuses.
Kas meil leidub kriitiline hulk inimesi, kes sooviksid peatada viie kallima riigi hulka liikumise ülikiiret protsessi? Kui konstruktiivne on meie riigikogu opositsioon? Opositsioonis olemine ei tähenda loorberitel puhkamist, koalitsiooni mustamist ega uute valimiste ootamist.
Kas opositsioonipoliitikute seas leidub äraostmatuid teadlasi, kes poleks juba ette kinni makstud, vaid tooksid esile eespool kirjeldatud olukorra tekkimise, laienemise ja süvenemise põhjused ning nimetaksid nähtusi ja protsesse õigete nimedega? Majandusteadlane Andres Arrak meil on. Mõni on veel. Aga vaja oleks rohkem.
Elus kala ja elujõuline riik ujuvad vastuvoolu. Seda tuleb meil kõigil veel palju harjutada.