ÕIGUSTEADLASED teevad selget vahet tapmise ja mõrvamise vahel, selgitades, et põhierinevuse toob sisse teo motiiv. Ma ei ole pädev õigusteadustes kaasa rääkima, küll aga ei saa rahulikult kuulata andmeid tapetud, mõrvatud või hukkunud inimeste kohta.
Saksa filosoofi Friedrich Nietzsche öeldu «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks» on minu arvates kahtlase väärtusega loosung. Teame, et filosoof ise muutus elu lõpus kibestunud inimeseks, kes kõike ja kõiki eitas.
Kes on see tark, kes oskab öelda, mis tapab või mis ei tapa? Kergem on leida vastust küsimusele, kes tapab. Huvitav, kas siin võiks Nietzschet parafraseerides väita, et kõik, kes ei tapa, teevad tugevamaks? Kes annab peksa, teeb tugevamaks; kes sõimab, solvab või emotsionaalselt terroriseerib, teeb tugevamaks. See on ju lausa deemonlik loogika.
Pakun välja oma versiooni. Kõik, mis ei tapa, teeb füüsiliselt, vaimselt või sotsiaalselt invaliidiks. Selliseid invaliide on kõik kohad täis. Nad ei ela ega sure, vaid on elavalt surnud. Üheski haiglas pole neile aega ega ruumi, rääkimata invaliidsusrahast.
Mõelgem, kui palju on invaliidistunud ehk väärastunud mõtteviisiga inimesi, kes ammu on rahu raha vastu ja südametunnistuse südametilkade vastu vahetanud. Mõtetele järgnevad sõnad ja sõnadele teod, millel võib olla laostav jõud.
VÄGA KAHJU ON sellest, et vaimseid invaliide on nii õpetajate kui õppijate hulgas — õpetaja «annab tundi» ja õpilane «saab hinnet». See ei tapa kedagi, aga tugevamaks ka ei tee. Teeb hoopis nõrgemaks, haavatavamaks, egoistlikumaks, skeptilisemaks, pragmaatilisemaks, ateistlikumaks ning lõpuks nihilistlikumaks. Need inimesed ei ole mitte kunagi mitte kusagil mitte milleski tugevad.
Kuidas võiks vaimse invaliidistumise põhjusi avastada, vähendada või kõrvaldada? Tuleb kiiremas korras lõpetada ärapanemine kodus, lasteaias, koolis, tööl ja mujal. Just ärapanemine nõrgestab meid rahvuse ja riigina.
Lõpetada tuleb psühholoogiline ja verbaalne terroriseerimine nii kodus kui haridusasutustes. See ei muuda kedagi tugevamaks, kahjuks aga võib tappa — seda tõestab teismeliste suitsiidide arvu kasv. Sugugi kõik teismelised pole endalt elu võtnud füüsilise vägivalla tagajärjel, vaid just pideva vaimse ja emotsionaalse terroriseerimise pärast.
KALLID SÕBRAD, vanemad, vanavanemad, õpetajad ja õppejõud! Meie püha kohus pole õpetada lastele seda, kuidas astuda libedale jääle ja seal kukkumata liikuda. Sellist taktikat võib heal juhul viljelda enne Erna retkele asumist.
Väikse rahvana saame tugevaks ainult ühte hoides ja üksteist toetades; üksteist kuulates, mitte üksteise peale karjudes; teise õnnestumistest rõõmu, aga mitte viha tundes.