Täna on taas see päev, mil kadri küüned külmetavad. Inimesed suhtuvad martidesse ja kadridesse erinevalt. Mõni näeb neis vaid poriste kummikutega väljapressijaid, kes suusoojaks paar kulunud mõistatust esitavad. Sama palju on inimesi, kes peavad sanditamist toredaks ettevõtmiseks, millest hea fantaasia korral aimdub ammust külaromantikat.
Elujõulised tavad muutuvad koos ajaga. Viimastel aastatel on novembrihämaruses peale santi jooksvate laste liikunud teismelisi, kes nende kommikotte himustavad või kollitamist lustivad. Üldjuhul on tegu kahjutute tegelastega. Siiski kohkuvad lapsed selliste kampade kätte sattudes tõsimeeli ning on ka põhjust, sest piir süütu nalja ja kiusamise vahel on habras.
Mardipäeval sattusid Karksi-Nuias noorte psühhoterroristide küüsi kaks 11-aastast tüdrukut. Paraku sai neile lastele selgeks, et väljapressijate kõrval peab kartma ka ükskõiksust.
«Võidelge nende poistega ise, mul pole aega!» teatas vanem mees, enne kui lõi abi paluva lapse ees ukse kinni. Õnneks jõudis peagi kohale ema, keda oli telefonitsi appi kutsutud.
Võib aga küsida, kas lugu lõppes hästi, sest võtab kaua aega, enne kui need lapsed söandavad võõralt täiskasvanult abi paluda.