Juhtkiri: Kelle kulul laulda?

Foto: Peeter Langovits

2003. aastast UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kuuluva Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni elus hoidmine kuulub vaieldamatult meie kultuuripoliitika tähtsamate pidepunktide hulka. Seepärast on loogiline eeldada, et riik tagab sõltumata sellest, kas maailma majandus on parasjagu tõusu või languse teel, asjaomase sihtasutuse töös hoidmiseks ja peo korraldamiseks piisava summa.

«Eesti Päevalehe» andmetel on riik eeloleval suvel peetava laulu- ja tantsupeo 30-miljonilisest eelarvest katnud veidi üle 20 miljoni. Ülejäänud raha leidmiseks on korraldajatele antud voli pöörduda sponsorluse taotlustega ettevõtjate poole.

Iseenesest pole selles midagi taunimisväärset, kui firmad panevad õla alla sündmusele, mis toob kokku sadu tuhandeid inimesi. Teisalt ei saa kuidagi jätta küsimata, mida nad selle eest vastu küsivad ning kas see võiks kuidagi kahjustada peo kui austusväärse ajalooga kultuurisündmuse tõsiseltvõetavust.

Paari aasta eest tunnistas laulupeo sihtasutuse juht Aet Maatee, et reklaami tungimine peole on hell teema. Mitu võimul olevat poliitikut oli tookord konkreetsem, rõhutades, et nende arvates peaks laulu- ja tantsupidu olema sponsorlusest päris vaba.

Nagu näha, pole vahepeal sõnadest kaugemale jõutud ning kõigi eelduste kohaselt võib tulevase peo ajal nii Kalevi staadioni kui lauluväljaku ümbruses näha ettevõtete reklaamplagusid, muust nännist rääkimata.

«Sakala» usub, et toetajatele tähelepanu pööramiseks ning tänu avaldamiseks on ka tunduvalt mõistlikumaid võimalusi kui riputada hiigelpannoo lauluväljaku tuletorni külge. Sponsorite logode trükkimisest näiteks infovoldikute tagaküljele pole mõtet üleliia suurt numbrit teha, sest vaevalt kahandab see kuidagi sündmuse sisulist väärtust. Ebameeldivuste välistamiseks on aga ikkagi kõige kindlam variant, kui poliitikud näeksid endal vastutust kindlustada kõigi kulude katmine riigieelarvest.