Muinsuskaitse ühendus tähistab aastapäeva

Kohalikud muinsuskaitseaktivistid Jaak Pihlak (vasakul), Tõnu Kütt ja Eino Tuuling viivad 31. märtsil 1990 Vabadussõjas langenute ühiskalmistul oma kohale mälestusristi, mis hiljem salapärasel kombel lõhuti. Foto: Viljandi muinsuskaitse ühenduse arhiiv

Viljandimaa muinsuskaitse ühendus tähistab laupäeval pärimusmuusika aidas oma 20. aastapäeva.

Viljandimaa ühendus on ainus, kes on Eesti muinsuskaitse seltsi kunagistest rahvarohketest allorganisatsioonidest järjepidevalt tegutsenud. Ühenduse esimeheks on selle asutamisest saadik ikka tagasi valitud Jaak Pihlak, kes teenib igapäevast leiba Viljandi muuseumi direktorina.

Jaak Pihlak, millest teie tegevus alguse sai?

Ajas tuleb tagasi minna 1988. aasta sügisesse, kui aitasin sõjaajaloohuvilisena organiseerida Õisu Vabadussõjas langenute mälestuskivi taaspüstitamist. On huvitav, et senini ei teata, kes ja millal selle mälestusmärgi tegi.

Leidsin 1988. aasta suvel vanu Saksa okupatsiooni aegseid «Sakalaid» lugedes artikli sellest, kuidas Viljandimaal mälestussambaid purustati, ja seal oli juttu ka Õisu kivist. Tekkis kohe küsimus, mis sellest saanud on. Lehes oli kirjas, et 1940. aasta suvel peitsid Õisu piimanduskooli poisid kivi maasse. Seepeale tuli mul mõte, et äkki talitati samamoodi ka 1944. aastal. Ja oligi nii!

Kohalikud mehed kaevasid kivi välja ning selle avamine Õisus oli esimene üritus, mille eestvedaja ma Viljandi muinsuskaitse seltsi liikmena olin.

Peatselt võtsid minuga ühendust noored muinsuskaitsjad Erik Salumäe ja Toomas Matson Viljandi 4. keskkoolist. Nad tegid ettepaneku luua ka meie maakondlik organisatsioon — mitu seltsi oli ju juba olemas. 12. novembril 1988 oligi praeguses Koidu seltsimajas, mida tollal tunti noortemajana, selle asutamine.

Kohalike seltside sündimise rekord jäi Eestis aastasse 1872, mil asutati 54 Aleksand­ri­kooli abikomiteed. 1987. aasta lõpuks oli siin aga juba 65 muinsuskaitseklubi või -seltsi. Mis inimesi sinna tõmbas?

Tõenäoliselt ikkagi see, et seni ei olnud ju vabalt võimalik võimude kontrolli alt väljas olevatesse ühendustesse ühineda. Muide, tollal ei olnud nimetuses soovitav kasutada sõna «selts». Eesti muinsuskaitse seltsi asutamisel 1987. aasta detsembris püüdsid nõukogude funktsionäärid selle nimetusse sokutada «ENSV-d» ja «klubi». See hale katse kukkus aga läbi.

20 aastat pole ju teab mis pikk aeg, aga inimesed on sellest peale väga palju muutunud.

Uus põlvkond on peale kasvanud.

Ma ikka meenutan neid ameeriklasi, kes imestasid küüditamisest kuuldes selle üle, miks eestlased siis politseid ei kutsunud. Alles hiljuti tuli ette analoogne situatsioon ühe 17-aastase inimesega. Tema oli samuti hämmingus, miks toona politsei ei sekkunud. Ta ei suutnud kuidagi aru saada, et süsteem ju ise represseeriski.

Muinsuskaitse seltsid sekkusid agaralt poliitikasse. See oli tollases kontekstis üsna julge samm.

Algul tegeldi poliitikaga varjatult. Püüti vaikselt inimesi äratada ning teadvustada ajaloo kaudu, et me olime kunagi iseseisvad ja võiksime taas selle poole pürgida. Seda, et Eesti on kahe aasta pärast iseseisev, ei juletud aastatel 1988-1989 veel välja öelda. Pigem oli see alateadvuses, et me liigume õiges suunas.

Mis puutub Eesti muinsuskaitse seltsi kunagistesse allorganisatsioonidesse, siis Viljandimaa ühendus ongi ainus, kes on seniajani järjepidevalt tegutsenud.

Tõepoolest, kurb on mõelda, et kunagi oli meie maakonnas 16 seltsi ja praegu tegutsevad nendest peale meie veel ainult Karksi oma ja ehk veel paar seltsi. Inimesed on muidugi siirdunud muudesse organisatsioonidesse.

Meie oleme püüdnud neid, kellele see valdkond südamelähedane on, ikka kokku tuua. Peab siiski tunnistama, et muinsuskaitse ei ole noorte inimeste valdkond.

Kunagi kuulus muinsuskaitse ühendustesse 10 000 liiget. Paljudele oli see siis peamiselt poliitiline väljund.

Peagi tekkis terve hulk poliitilisi jõude: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Rahvarinne, Kodanike Komiteed... Need kõik haarasid endaga inimesi, kelle eesmärk ei olnud tegelda muinsuskaitse, vaid poliitika või mõne muu teemaga.

Kui aus olla, siis muinsuskaitse on kitsas valdkond.

Muinsuskaitse ei ole ju tegelikult kunagi olnud päevapoliitiline organisatsioon.

Absoluutselt mitte. Meie puhul on tegemist mõttekaaslaste koguga, kelle eesmärk on olnud pärandi ja mälu hoidmine ja talletamine tänastele ja tulevastele põlvedele.

Kuidas te siis laupäeval oma sünnipäeva tähistate?

Kokku tuleb muinsuskaitseinimesi lähedalt ja kaugelt. Kell 12 on Pauluse kirikus tänujumalateenistus, kuhu on lubanud kõnelema tulla ka Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste. Sellele järgneb pärimusmuusika aidas pidulik koosviibimine, kus peab teiste hulgas kõne seltsi praegune esimees Jaan Tamm.

Meenutame kindlasti ka neid, kes on muinsuskaitse mõtte edendamisel kaasa löönud, kuid nüüdseks kaduviku teele läinud.