Juhtkiri ⟩ Alarahastatuse lõputu ahastus

Sakala logo Foto: Sakala

Laupäevases Sakalas ilmus lugu kutsehariduse alarahastatusest Viljandi kutseõppekeskuse näitel.

Haridusministri ametikoht on Eesti 200 päralt ning see erakond lubab meile juba valimistest saadik personaalset riiki. Seega võiks Eesti 200 ridadesse kuuluv haridusminister tükkis oma ministeeriumiga alustada näiteks sellest, et tegeleb personaalse kutseharidusega. Ehk siis läheneb igale kutsekoolile nii, et võtab arvesse selle eripärasid ja regionaalset tähtsust. Personaalse riigi kuvandiga ei taha mitte kuidagi kokku sobida suhtumine, et kõik kutsekoolid saavad raha samadel alustel, ilma et tehtaks erilist vahet, kas seal õpetatakse inimesi oma kätega müüri laduma, seinu plaatima ja puusepatööd tegema või koolitatakse distantsõppes juhiabisid ja raamatupidajaid.

Eriti veidraks muutub olukord siis, kui vaadata veidi laiemat pilti ning seada kutsehariduse rahastamise küsimus kõrvuti riigi enda mõtetega, et mitte iga laps ei pea saama gümnaasiumiharidust ning osa väiksemaid gümnaasiume võiks sulgeda ja noored kutsekeskharidust omandama saata. Viljandi kutsehariduskeskuse vastuvõtu kahanemine rahapuuduse tõttu ei toeta seda nägemust küll kuidagi. Jah, tõsi, riigi seletuse kohaselt on vaja kutseharidust tsentraliseerida ning teatud piirini võib sellega nõustuda, ent riigi nägemus ei saa ju ometi olla see, et 14-15-aastased põhikooli lõpetanud lapsed hakkavad iga nädal üle Eesti pendeldama, sest lapsele sobivat ja meeldivat eriala õpetataksegi ainult ühes või kahes koolis. Seda kõike eeldusel, et kooli õpilaskodus on üleüldse piisavalt kohti. Praegu üldjuhul ei ole.