Loodusesse kiindunud kunstnik pidas juubelit

Teet Lindma räägib, mis on seintel ja mis äsja ilmunud raamatus «Klutt». Foto: Jaan Pääsuke

Teisipäeval oli Viljandi kultuurimaja kohvik Teet Lindmat õnnitlema tulnud inimesi puupüsti täis.

Seintel oli Teet Lindma näitus «Puu elu» ja laual virn tema just ilmunud raamatuid. Piduliste peos olid lillekimbud, mis ootasid kuuekümneseks saanud sünnipäevalapsele üleandmist.

Asjaosaline ise lausus, et on kakskümmend aastat selles majas näitusi avanud, aga nüüd ei oskagi midagi öelda. Ta meenutas äsjast hingedepäeva ja täpselt aasta tagasi lahkunud head sõpra Siim Kärnerit. Oma ja kõigi teiste emade mälestuseks süütas Teet Lindma küünla.

Siis seletas ta pilte seinal.

Neli last üles kasvatanud mees kinnitas, et üksi on inimesel raske. Aga õnneks on elus nii, et algul on kõrval vanemad, siis abikaasa ja peatselt ka lapsed. Lähedussuhteid sümboliseerib ka mõni tema töö.

Kui aga Teet Lindma esitab küsimuse, kumb on kõvem, kas puu või kivi, on päris selge, et võitjaks jääb puu.

Raamat ei pea olema paks ja raske, küll aga vastupidav ja hästi tehtud. Teet Lindma hetkeid püüdev «Klutt» on heal paberil, mis ei hakka paari aastaga kolletama. Seal olevad pildid väärivad korralikku trükitehnikat, esimesest fotost alates. Vaadates kaunist ja hingelist naist ammusel pildil viiulit mängimas, ei ole keeruline arvata, kust autor oma ilumeele ja kunstiande päris — kindlasti emalt, kelle sajandat sünniaastapäeva poeg sel moel samuti meeles pidas.