«Mul on siin sada kolmkümmend lindu!»
Lugu sellest, kuidas Olustvere klaasikojas linnud lendu tõusid
11. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnikuproua suured silmad lähevad seda öeldes veel suuremaks. Järgneb seletus, kuidas neid linde Järvakandi klaasistuudios tervelt neli päeva tehti.
Klaasikunstnik ja Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor Maie-Ann Raun on oma näitusega «Lend» jõudnud Olustvere klaasikotta.
Õigemini on see kahe kunstniku väljapanek. Just lindudest terveid akvarelliseeriaid maalinud Ene Pikk oli see, kes helistas Maie-Ann Raunale ja tegi ettepaneku ühisnäitus korraldada, nii et viimasel ei jäänudki muud üle, kui linnud välja mõelda ja klaasist valmis teha.
«Osa linde on ühe tiivaga, need paneme siia maha,» tähendab ta.
Põrandal on pirakas plank, mille kunstnik klaaslinde täis laob.
Puhkavad ja ootavad õhkutõusmist
Arvamuse peale, et ühe tiivaga linnud ei saa lennata, hüüatab Maie-Ann Raun: «Miks ei saa, nad on tiivad lihtsalt kokku pannud! Puhkavad siin ja ootavad õhkutõusmist.»
Kaks aastat tagasi Tallinnas Kastellaanimajas näitusel «Lend» olid kahe tiivaga ehk täpsemalt laialisirutatud tiibadega linnud lae all suure rõnga küljes ja lendasid spiraalselt ülespoole.
Olustveres nii ei tehta, sest ajaloolise hoone lakke auke puurida ja suurt rõngast üles panna ei saa, selle teeb meistrimees Raivo Jaanhold kohe selgeks.
Tuleb midagi muud välja mõelda. Raivo Jaanhold vihjab, et see on peaaegu võimatu. Samas on ilmselge, et ta selle asja ära teeb.
Jaanhold läheb kuhugi asja uurima ja meie räägime lindudest edasi.
Ega Järvakandiski tookord linde valmistades asjad lihtsalt läinud.
«Kuumast klaasimassist modelleeris seal linde Eero Vaikre koos Eili Soonega. Eili on väga tubli ja praegu siin Olustveres klaasikojas kunstnik. Algul ma mõtlesingi, et teeme esimesed ühe tiivaga, on lihtsam. See on päris esimene,» näitab Maie-Ann Raun natuke pontsakat ühe püstise tiivaga linnukest ja naerab heleda häälega.
Järgmistel päevadel õnnestusid juba kahe tiivaga hoogsalt lendavad linnukesed.
«Ega see näituse tegemine lihtne ja odav lõbu ei ole. Mõelge, mis need unikaalsed, vabakäeliselt modelleeritud linnud kõik maksma läksid!»
Küsin, kas ta neid müüb ka.
«Ei müü. Mõne kinkisin ära, aga nüüd on kahju, et viimaks ei jätku.»
Siis vaatab ta oma linnud üle ja nendib rõõmsalt: «Ei, täitsa parasjagu on neid!»
Näitusesaalis on ka üks lokkis peaga noormees. See on Miikael, kes on tulnud vanaemale appi näitust üles panema. Parajasti korjab ta suure võru küljest nööre ära. Nende küljes olid linnud Tallinna näitusel.
Küsin Miikaelilt, kas tal ka mõni vanaema tehtud klaaslind on.
«Mul on mõned värvilised tuvilaadsed,» ütleb poiss.
Pilve sees lendavad hingelinnud
«Need linnud siin on tavalisest Järvakandi pudeliklaasist, aga siia sobivad, mõnus rohekas toon on sees, see kõik klapib,» vaatab Maie-Ann Raun rõõmsalt oma laual osaliselt veel lahtipakkimist ootavaid linnukesi.
Tal on kaasas ka paar helesinist lindu.
«Need hingelinnud tegin ma eelmisel sügisel Põhjamaade arstide konverentsile, igale esinejale kingiti üks. Ma pildistasin neid valgel linal. Pildistamise ajal tuli päike välja ning läks siis jälle pilve varju ja äkki tekkis selline tunne, et linnud ongi pilvede sees. Väga ilusaid ja huvitavaid pilte sain.»
«Kõige raskem on süsteemi paikasaamine,» räägib ta edasi. «Tegelikult ma juba kodus mõtlesin, et nii nagu Tallinnas oli, Olustveres teha ei saa. Siin on pikk avar ruum. Ma ei saa rõngast kasutada ja linde spiraalselt riputada nagu Kastellaanimajas. Siin suundub linnuparv aknast välja, mis on ka täitsa vahva.»
Meister tuleb näitusesaali tagasi, tross käes.
«Paneme trossiga!»
«Tross on küll hea ja selle saab pikemalt panna,» leiab kunstnik.
«No kui pikalt?» on Raivo Jaanhold ettevaatlik.
«Paneme nii pikalt kui vähegi võimalik, siis saab sinna edaspidi ka teiste kunstnike töid riputada,» arvab Maie-Ann Raun.
«See tross siia ei jää, see on esteetiliselt vale ja võõras asi,» ei anna Jaanhold alla.
Edasi läheb trossi tulevase asukoha määramiseks. Kunstnik ja meistrimees leiavad selles küsimuses üksmeele hõlpsamalt, kui arvata võinuks.
«Paneme trossi lakke diagonaalselt, siis saab linnukesed kinnitada tõusvas joones akna suunas. Ei, see tross on hea mõte, minu linnukesed saavad kõik vuhinal aknast välja lennata,» naerab Maie-Ann Raun jälle oma heledat naeru.
Parim klaasikoda Eestis
Ta meenutab veel kord näituse ülespanekut Kastellaanimajas.
«Kui me Eiliga neid üles riputasime ja kõrgusi valisime, siis nägime, kuidas akna taga linnud lendasid. Seintel olid linnupildid, meie panime klaaslinde üles ja akna taga olid päris linnud, kolme liiki korraga. See oli lausa imeliselt uskumatu!»
Väljapanek Olustveres on avatud 30. juunini, ainult 20 päeva. Kunstnik ütleb, et ei vii seda kohe ära, äkki õnnestub linnud ka mõnes Viljandi saalis lendu lasta.
Olustvere klaasikoda saab Maie-Ann Raunalt väga kiita ja võib kindel olla, et tippasjatundja seda niisama ei tee.
«Siinsed vanad mõisahooned on kõik hästi korda tehtud. See klaasikoda on aga parim Eestis. Juba sellepärast, et ta on kõige uuem ja kõige moodsama sisseseadega, siin on väga head ahjud ja suurepärased töövõimalused. Siinne toodang on väga ilusast puhtast klaasist. See on kirgas, kristallitüübiline klaas. Klaasimassile pandi vanasti tinamennikut sisse, nii saadi sellest eht kristalli, aga Olustvere klaasis tinamennikut ei ole, sest see on mürgine ja enam seda tarbenõude klaasisegusse ei panda,» vaatab ta klaasikojas müügil olevaid esemeid.
Kui Olustveres sulatatakse klaasi Rootsist spetsiaalselt tellitud graanulitest, siis Järvakandi klaasivabrikus keedetakse rauaühendeid sisaldavast Piusa liivast ja klaasimassile jääb juurde õrn rohekas toon. Pudelite puhul rohekas toon ei häiri.
Siis meenub Maie-Ann Raunale paber Ene Pika mõtetega. «Enel oli üsna huvitav tekst, mille ta mulle kaasa andis,» tõttab ta ette ruumi oma mappi otsima.
«Ene Pikk on loonud tundliku ja voolava värvikäsitlusega akvarellmaale. Ta on suure südamesoojuse ja huumorimeelega kujutanud pea kõiki Eestimaal pesitsevaid ja lendavaid linde. Ja kui ilusti ta ütleb: «Kui oma vanu sõpru kohtasin, jutustasid nad, et olid terve elu sinilindu otsinud, lõpuks leidnud, kuid kinni püüda ei õnnestunud kellelgi.» Või siis: «Tundkem parem rõõmu nendest lindudest, kes meile ennast vahetevahel näitavad. Siin nad ongi.» See ütleb ju meie näituse kohta kõik ära.»