Kui ajakirjanik palus Suure-Jaani lähedal austerservikuid kasvatama hakanud ettevõtjalt luba seeni uudistama minna, sai ta eitava vastuse.
Austerservikud sirguvad vanas maakivikeldris
11. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osaühingu Sakala Seened juhatuse liige Urve Künsar ütles, et ei saa sellist riski lubada. «Seenekasvatuses on kõige tähtsam steriilsus,» selgitas ta. «Haigustekitajad, hallitused ja muud bakterid tuleb eemal hoida, muidu rikuvad nad seente kasvamiseks vajaliku keskkonna. Mütseel on hallituse suhtes, mis kasutab samu tingimusi, äärmiselt tundlik.»
Ka kasvatajad vahetavad seenekeldrisse minekuks jalanõud, panevad selga keebid ja tõmbavad kätte kindad.
Suure maakivikeldri põrand on betoneeritud ja söögiks saavad seened puidutööstusest lehtpuidu saepuru. «Veidi on ka põhku, et tagada parem substraadi sidusus. Et eemaldada hallitused ja haigustekitajad kasvusubstraadist, kuumutame seda enne päris pikalt,» kirjeldas ettevõtja.
Sakslased võitlesid nälja vastu
Ajalugu meenutades pajatas seenekasvataja, et puupakkudel austerservikute kasvatamist katsetasid prantslased 1897. aastal, kuid põhjalikumalt tegid sellega algust nutikad sakslased Esimese maailmasõja ajal napi toidulaua rikastamiseks.
«Kui on küllalt niiskust, kasvavad need seened ka paberil, aga ajaleht ei kõlba, sest trükimust on neile mürgine,» märkis Urve Künsar. «Näiteks vanu lehtpuukände pole vaja välja kaevata. Kui sinna panna mütseel, sööb see kännu ära. Hiljem on vaja ainult kõdu labidaga kokku lükata.»
Lisaks steriilsusele on austerservikute kasvatamise puhul tähtis õige niiskuse, õhu, valguse ja hapniku vahekord. «Täpset režiimi keegi ette anda ei oska, kõik selgub kohapeal katsetades,» lausus Künsar.
Kindel on vaid see, et meil kasvatatav seenetüvi vajab edenemiseks algul soojust, seente moodustumise ajal aga piisab 5—15 soojapügalast.
Kui ei ole küllalt hapnikku, siis seente kasv pidurdub, nende kuju muutub ebastandardseks ja kübar ei kasva välja. «Õhustamine aitab eemaldada ka ainet, mida seened kasvades eritavad ja mis takistab teistel seentel kasvada,» selgitas Künsar.
Suvel on maakividest hoones üsna jahe ja ka muidu püsib temperatuur ühtlane, ent talvel tuleb seda omajagu kütta. Selleks on Sakala Seened kohandanud küttesüsteemi, samuti on ehitatud ventilatsioon. Kõigi süsteemide paigaldamiseks kulus 13 000 eurot, Euroopa Liidu Leader-programmist saadi selleks läinud aasta lõpul 4473 eurot toetust.
Tervisepomm aitab mitme tõve vastu
Ettevõtja tõdes, et seente kasvatamine on riskantne, aga sellel võib olla suur tulevik. Urve Künsar on aastaid turismiarendusprojektide ja äriplaanide kirjutamisega elatist teeninud ning nendele kogemustele toetudes lausus ta, et Eestis on liiga palju neid, kes tahavad teenust pakkuda, ja vähe eriilmelise toodangu andjaid. Näiteks Lääne-Euroopas ja Aasias leidub seeni toidulaual väga ohtralt.
Künsari teada valmistatakse austerservikutest tablette, mis tugevdavad immuunsüsteemi. Seen aitab ka kolesterooli alandada.
Künsar usub, et seeni hakatakse meilgi järjest rohkem ostma. Sakala Seened viib oma toodangu Viljandi Koidu tänava ökokohvikusse ja Tartu taluturule.
Ettevõtja arvates oleks väga hea, kui austerservikute kasvatajaid tekiks Eestisse juurde. «Aasta läbi tegutsevaid austerservikute kasvatajaid siin praegu rohkem ei ole, kuigi enamik aastast on looduslikud tingimused selleks soodsad.»
Seenemütseeli said Urve Künsar ja tema kompanjon Ervin Knuut Tartu metsapatoloogi ja seenehuvilise Märt Hanso käest.
Eesti maaülikoolis seentest loenguid pidanud Hanso ütles, et kõnealune ala on väga spetsiifiline ning vajab suurt hoolikust. Tema teada on Eestis mitu šampinjonikasvatajat tegevuse lõpetanud edu saavutamata. «Šampinjone ongi Eestis raske kasvatada, sest need on kapriissed ning vajavad äärmiselt täpset mikrokliimat. Austerservik on vähenõudlikum ja lihtsamini kasvatatav.»
Seente müügiedu Eestis sõltub Hanso meelest paljuski sellest, kas eestlane, kes on harjunud seeni metsast korjama, need ka poeletilt üles leiab. Majanduse kosudes ja elujärje paranedes on selleks tema arvates siiski lootust.