Ühistranspordis manipuleerivad mõlemad pooled

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm / Sakala

POSTIMEHES 27. mail ilmunud intervjuus küsiti tasuta ühistranspordi kohta arvamust varem maanteeameti ühistranspordi osakonda juhtinud Ingmar Roosilt. Muu hulgas ütles ta: «Teine asi, mida ilmselt keegi pole julgenud selles diskussioonis välja öelda – piletitulu osas on olnud kahtlusi, kas see ikka jõuab vedajalt riigikukrusse. Tagantjärele pole mõtet kellelegi näpuga näidata, aga vähemalt selles valdkonnas saab kõik korda. Tasuta sõidu puhul kaob võimalus varastada ja ka manipuleerida nõudlusandmetega. Muu hulgas korrastub ka turusituatsioon.»

Ajakirjanik Hanneli Rudi ütleb aga kohe loo alguses põnevuse lisamiseks: «Kuigi tasuta bussisõit tekitab palju küsimusi, on sellel ka positiivne külg – tasuta sõidu puhul kaob võimalus varastada ja bussireisijate arvuga manipuleerida.»

Siit on raske välja lugeda muud kui seda, et bussijuhid on vargad ja panevad piletiraha oma taskusse ning seetõttu on statistikas sõitjate koha väärad andmed.

Ma ei ütle, et nii ei tehta. Musti lambaid on igas ettevõttes ja asutuses, ka maanteeametis. Esimesena meenub Pärnu ARK-i pistiseafäär. Medalil on aga teinegi pool. 

Alates sellest aastast on kadunud maavalitsused ja seal ühistransporti korraldanud üksused. Nende asemele moodustati ühistranspordi keskused. Kui varem kontrollisid bussides pileteid maavalitsuse palgalised kontrolörid, siis nüüdseks on see roll liikunud maanteeameti kätte. Ma ei tea, kui palju on maaliinidel raha kõrvale läinud ja sõitjaid seetõttu statistiliselt vähemaks jäänud, kuid linnas ei ole maanteeametil asjadest mingisugust ülevaadet. 

TEGELIKULT on ju kõik need inimesed, kes piletit ei osta või sõitu ei registreeri, samasugused vargad ja sõitjate arvuga manipuleerijad. Statistikas nad ei kajastu ja piletitulu jääb saamata. Selliseid on päris suur hulk. Eriti kahju on lastest, keda õpetatakse juba maast madalast riiki petma. Eeskuju näitavad nii mõnedki täiskasvanud.

Ma ei oska öelda, millest see tuleb, et piletit ei osteta või sõitu ei registreerita. Eelmise riigikorra ajal oli käibel ütlemine, et iga päev pead midagi tasku panema. «Olgu see kas või roostes nael, aga ma sain virutada ja nüüd võin öösel rahulikult magada!» Ehk on ka piletita sõitjatel sama mõte. «Oh, sain täna euro säästa. Võin päeva kordaläinuks pidada.»

Õigupoolest on asi veel kurioossem. Kui tuleb tasuta ühistransport, kaob tõele näkku vaadates tõesti võimalus raha kõrvale panna ja sõitjate arvuga manipuleerida. Tasuta ühistransport ei kaota aga vajadust oma sõitu registreerida. Maal on see paremini kontrollitav, sest seal jääb sõidu registreerimise eest vastutama bussijuht. Linnas aga peavad seda tegema sõitjad ise. Kui nüüd edasi arutada, siis registreerimata sõitja on ikkagi riigi mõttes varas ja manipuleerija, mis sest, et varastas null eurot. Statistiliselt ta manipuleerib sõitjate arvuga. 

Et jänesed statistikas ei kajastu, võidakse teha järeldus, et sel või teisel kellaajal pole bussi vaja. Kisa tõuseb alles siis, kui bussi pole. Mis sest, et inimesed on ise teadlikult selle kadumisele kaasa aidanud. Ja mitte ainult maal, vaid ka linnas.

LÕPETUSEKS tahan öelda, et vargaid ja sõitjate arvuga manipuleerijaid leidub bussis mõlemal pool: nii rooli taga kui salongis. Ehk oli Ingmar Roosi ajal olukord teine ja süsteem töötas teistmoodi. Loeti ainult neid musti lambaid, kes maaliinibussis raha kõrvale panid, ja linna ühistranspordist puudus ülevaade.

Tagasi üles