Vaba mõte. Lask metsa

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm

Ühel hetkel hakkasid autod Pärsti küla vahel väga kiiresti edasi-tagasi sõitma ning järgmisel hetkel jooksis kaks jahipüssiga meest heki taha. Ajujahipidajad ajasid taga põdralehma, kes üle Kuuni ja Pärsti järve ujudes nende eest põgenes.

Oli laupäeva pärastlõuna, kui eemalt metsast kostsid esimesed lasud. Eks neid ole külas, mis asub linnast kaheksa kilomeetri kaugusel metsade vahel, muidugi ikka aeg-ajalt kuuldud. Möödus mõni minut, kui maja ees sõiduteel läks kibekiireks sibamiseks ja majaümbrus oli neoonoranžis vestis relvastatud mehi täis. Majast saja meetri kaugusel otse jahimeeste nina all tormas põder üle tee ja kappas suure hooga metsanoorendikku. Mõni aeg hiljem kõlas lask, siis teine ja kolmaski. Jahimees seisis tee ääres ja tulistas võsasele lagendikule, kus põder jooksis.

Võib-olla sai too pihta, võib-olla mitte, aga maha ta ei jäänud. Kulus veel hulk minuteid, kui kaugemalt kostis taas laske. Kas põder lõpuks tabati või mitte, ma ei tea. Mul tekkis aga hirm. Kõige rohkem pool tundi varem oli sellessamas riigimetsas jalutanud minu ema. Et ilm oli kehv ja olin olnud ametis autorehvide vahetamisega, polnud ma ise tol päeval oma lapsega metsa uitama läinud. Tõenäosus, et seal lagendikul oleks võsa varjus olnud mina või minu pere liikmed, oli aga väga suur. Ja riietus on mul ehteestlaslik: pruuni ja halli karva.