Kui Posneril/Tubinal on Tšehhovi näidendi originaaltegelased paigutatud 121 aastat hilisemasse aega, siis sinu puhul võib öelda, et lavale jõuab versioon «Kajakas 27 aastat hiljem»? Niinast saab Arkadina. Mis mõtteid see sinus tekitab?
Tšehhovi ja Posneri lavalood on siiski väga erinevad materjalid ja lähenemised, kuigi mõlema näidendi lähtepunkt on tegelaste ja motiivide suhtes sarnane.
Omal ajal oli see tõeline õnn ja vedamine, et lavakunstikooli tudeng haarati otse koolipingist professionaalse teatri lavastusse ja kohe näitlejatee alguses sai hakata Niina rolliga pead murdma. Aga kuna Posneri «Krdi loll lind» pigem flirdib originaalmaterjaliga, olen ma täiesti vaba minevikust pärit prooviseoste ja toonaste etenduste mälestustest.
Inimesena on mul ikka väga hea meel, et elu on edasi läinud ja ma ei pea 27 aastat hiljem taas plikaohtu Niinat kehastama. Täpselt niisamuti kui ma ise olen päriselus vanemaks saanud, on mul õnn kehastada Taago lavastuses sama lavaloo hoopis küpsemat ja kogenumat naistegelast. Mul on praegu lihtsam mõista oma tegelaskuju motiive, soove ja käitumismustreid.
Tšehhov on väga põnev autor. Ta on pidanud silmitsi seisma olukorraga, kus tema teoseid on valesti mõistetud. Sinnamaani välja, et publik on tema näidendid välja vilistanud. Alles hiljem oleme hakanud mõistma nendes peituvat sisu. Vene klassiku näidendid on ajaproovile vastu pidanud.
See, et Posner on võtnud «Kajaka» näidendi ja toonud selle tänapäeva keskkonda, kaotamata seejuures seda miskit, on igati imetlust väärt. Posneri näidendis on säilinud Tšehhovi teostele ja tegelastele omane maailmatunnetus, mis on üheaegselt tundlik, valus, hingekriipiv, naljakas ja kurb. Sa ei tea, kas nutta või naerda. Lugu ja tegelased on samad nagu Tšehhovil, kuid nad eksisteerivad siin ja praegu. Justkui oleks aeg läinud edasi. Aeg lähebki edasi, kuid klassika tunnusjooneks ju ongi, et inimlik mõõde jääb alles. Iseenda äratundmine laval nähtust.