N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Folgileht. Oh sa püha lehma sabakoi!

Margus Haav
, reporter
Folgileht. Oh sa püha lehma sabakoi!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Praktiseeriv muusik ja August Pulsti õpistu juhataja Kairi Leivo pani kokku raamatu Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloost.
Praktiseeriv muusik ja August Pulsti õpistu juhataja Kairi Leivo pani kokku raamatu Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloost. Foto: Elmo Riig

Kui muusik ja August Pulsti õpistu juhataja Kairi Leivo sai ettepaneku koostada raamat Viljandi pärimusmuusika festivali ajaloost, ei hakanud ta eriti pikalt kaaluma. Raamat «Viljandi pärimusmuusika festivali lood» on nüüd kenasti kaante vahel.

Leivo eesmärk ei olnud välja selgitada ajaloolist tõde või panna ritta fakte, vaid koguda mälestusi ja emotsioone. Päris lugusid. Panna kirja inimeste väga isiklikud lood nii lihtsalt kui võimalik.

Viljandi järvevaimu lepitamas

«Mõtlesin selle peale, millist raamatut ma ise lugeda tahaksin. Ei ole just tavaline, et üks festival oma ajaloo raamatusse raiub, ja viise, kuidas seda teha, on väga erinevaid,» ütleb Leivo. «Intervjueeritavate nimekiri sai pikk, ühel hetkel pidin tõmbama pidurit. Kurvastasin. Kõik ei mahu. Pooledki ei mahu. Mahub ainult näputäis. Siis sain aru, et kusagilt tuleb alustada. Igal aastal sünnib festivalil iga külastajaga mõni selline lugu, mis võiks olla raamatus. Igaüks saab mingi emotsiooni, mis tuleks jäädvustada. Mulle tundus see tohutult põnev ja inspireeriv.»

Enne lugude kuulama hakkamist kaevas Kairi Leivo festivali arhiivi päris korralikult läbi. Sealt sai vihjeid, mida ühe või teise inimese käest küsida ja kuhu juttu suunata.

«Kui kõik vestlused olid peetud, oleksin tahtnud uuele ringile minna, sest iga inimesega tuli eelmiste vestluste kihtidele peale nii palju uusi detaile, mida oleksin tahtnud veelgi detailsemalt kuulda,» jutustab Leivo. «Suurimad avastused tegin fotoarhiivi sirvides. Vaatasin läbi tuhandeid fotosid festivali algusaegadest tänaseni ega jõudnud ära imestada, et fotodel olevad inimesed on eranditult õnnelike nägudega. Ei olnud ühtegi kurba või morni tüüpi. Sain aru, et see pidu teeb inimesed õnnelikuks ja seda on meile kõigile vaja.»

Milline on tema enda lemmiklugu raamatust? Selgub, et Kairi Leivole meeldivad Tuuli Reinsoo folgijutud, mis on kirja pandud aastatel 2003–2006. Need on noore inimese täiesti vahetud emotsioonid otse festivalimelu keskelt.

«See on nagu folgipärimus, mida igaüks võiks oma lastele jutustada. »Sa püha lehma sabakoi!« hüüatab Tuuli ise, kui oma foto folgi teatmikust leiab. No kas pole tore!» kirjeldab Leivo. «Teine vaieldamatu lemmik on lugu sellest, kuidas Ando Kiviberg ja Raivo Sild­oja käisid Anzori Barkalaja soovitusel Viljandi järvevaimu lepitamas ja head ilma palumas.»

Viljandi pärimusmuusika festival on üks nendest festivalidest, kes on endale ise publikut kasvatanud. Leivo on selle väitega nõus, kuid toonitab, et mitte ainult publikut, vaid kogu praegust pärimusmuusikute põlvkonda.

«Võtame kas või Maarja Nuudi, Sandra ja Jalmar Vabarna ja kõik teised, kes ETNO laagritest oma esimesed folgipisikud on kätte saanud.»

Peategelases pole kahtlust

Kairi Leivo hinnangul on ideaalne folgiline õnnelik inimene, kes kuulab kikkiskõrvu kontserte ja osaleb ka ise aktiivselt: käib õpitubades, süveneb, tantsib, laulab, mängib pilli ja annab oma panuse, et pidu õnnestuks.

«Pärimusmuusika võlu on osalemises ja kohalolekus,» teab Leivo. «Kõik sünnib siin ja praegu, võimalik, et ainult ühe hetke elus, ja tema ülesanne on see hetk kinni püüda ja sellest rõõmu tunda.»

Raamatut lugedes saab peagi selgeks, et peo peategelane ongi publik.

«Jah, seda pidu on tehtud nende inimeste pärast, keda see muusika kõnetab ja kes juuli lõpu viimasteks päevadeks Viljandisse tulevad,» sõnab Leivo noogutades. «See tuli omal moel peaaegu kõigi korraldajate lugudest nii üheselt välja, et muutus peaaegu mantraks.»

Kairi Leivo enda isiklik folgilugu on 25 aastat pikk ja kui seda rääkima hakataks, tuleks vist omakorda terve raamat kokku.

«Tulin koos lastega esimest korda uudistama 1993. aastal ega ole sestpeale kordagi vahele jätnud,» tunnistab Leivo. «Festival inspireeris meid asutama ansamblit Laudaukse Kääksutajad, millega oleme vähemalt viiel aastal laval käinud, alguses vabal laval, seejärel Olustvere mõisas ja hiljem Kaevumäel ja Lennukitehases. Juba viis aastat olen saanud kaasa aidata festivali korraldamisele, teinud regilaulupesasid, laulutube ning korraldanud õpitube ja kursusi.»

Tema poeg Kaur Einasto laulis kuueselt Laudaukse Kääksutajatega koos laval ühe laulu. Nüüdseks on ta 24-aastane, õppinud ise kitarri mängima, astus äsja Elleri kooli ja tuleb sel aastal esimest korda Eesti ETNO laagrisse. Tütar Kärt Einasto tegi seitsmeteistaastasena 2007. aastal festivali plakati ja praegu, kümme aastat hiljem, on ta noor äge disainer, kes kujundas ka folgilugude raamatu. «See on nagu tänavuse festivali teema «Uut ja vana»,» leiab Kairi Leivo.

Tänavu on ta ise koos ansambliga Naised Köögis neljapäeval Kaevumäe laval, Kaur mängib ETNO laagrilistega reedel Kirsimäel ja Kärt on aidanud kaasa, et 25 aastat festivali lugusid on nii vahva kujundusega raamatuks saanud.

«Kõik kordub kordumatult,» on Leivo rahul.

Reede ja laupäeva õhtul kella seitsmest kümneni on aida väikeses saalis laulutuba – koht, kuhu igaüks võib tulla kaasa laulma ja ümisema.

«Loodan need kaks õhtut vaimustusega laulda, laulda kõigest, mis südamel ja mis meele rõõmsaks teeb,» ütleb Leivo. «Ootan väga kõiki sellele ehedale ja vahetule kooslaulmisele! Jah, just! Soovin, et iga festivalikülaline saaks enda seest sel kombel läbi lasta natuke pärimust, mis kogu järgnevaks aastaks hinge helisemas hoiaks.»

Märksõnad
Tagasi üles