NÄITEKS OSALES 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, kes lubas muuta linnavalitsuse korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, ning teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.
Karskusteema võib valimiste kontekstis tunduda muidugi triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua.
Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks karskuseteemalist lubadust («kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks» ning «salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus»), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.
Sellegipoolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes üritab ennast esitleda teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.
VANADE PROGRAMMIDE kõrval väärivad kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mille linnakodanikud on esitanud kaasava eelarve tarvis. Seda ideekorjet on Viljandis tehtud juba mitu aastat ja nii on kokku saadud kümneid häid, sageli ka üpris praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha eri erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja välja mõelda midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.