Raport, lepe ja vinduv reform

Jaan Õunapuu

FOTO: Elmo Riig / Sakala

VALLAVANEMA, maavanema ja regionaalministrina töötamine on jätnud minusse huvi regionaalarengu ja haldusprobleemide vastu.

Hiljuti avalikustatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) koostatud raport Eesti riigi valitsemise kohta ärgitas mind kirjutama.

OECD raport tõstab selgelt esile meie ametkondliku killustatuse, kehva koostöö ja vähese haldussuutlikkuse, kuid läheb delikaatselt mööda asjaolust, et üha enam ametnikke ei teeni Eesti riiki ja rahvast, vaid oma parteid. Juttu pole seal ka sellest, et sisuline tagasiside ametkondi eriti ei huvita ja probleemide lahendamise asemel eelistatakse kontrollida, kas eeskirjadest või seadustest on kinni peetud.

Võimul jätkavate erakondade valimislubaduste ja OECD raporti taustal valmistas mulle pettumuse värske koalitsioonileping, mis vaatab mööda regionaalprobleemidest ja omavalitsustest: nende tulubaasi on kavas hoopis kahandada.

Ometi on päevselge, et Eesti halduse kui terviku toimimine vajab kriitilist ülevaatamist ja põhimõttelisi muudatusi. Sissetallatud rada mööda tammumine süvendab veelgi piirkondlikke lõhesid.

ALUSTAN sellest, et asja peab vedama võimekas administraator. Tuletan meelde, et riigihaldusele pani aluse aastatel 1990—1992 võimul olnud üleminekuvalitsus eesotsas tollase riigiministri Raivo Varega.

Riigiministri ametkonna saaks kokku panna regionaalministri ja riigikantselei baasil, lisades talle nii õigusi kui kohustusi ning tugevdades teda kogenud spetsialistidega. Koostöös teadlaste ja arengufondiga tuleb seal välja töötada Eesti arengumudel ja siluda ministeeriumide lahknevaid seisukohti. Eesti halduskorraldusele ja -suutlikkusele on vaja leida erakonnaülesed lahendused, mis lähtuvad riigi kui terviku huvidest.

Riigikantselei nappidest teadetest võib välja lugeda, et ametkonnad on hakanud tegema raportiga kõvasti tööd. Arvan, et arutamisainet on ka vastvalitud kolleegidel riigikogus.

Minu meelest väärib see teema, et moodustataks erakorraline komisjon, näiteks halduskorralduse komisjoni nime all.

RAPORT peab silmas riigivalitsemise põhieesmärki, et nii riik kui omavalitsused pakuksid inimestele võimalikult kvaliteetset teenust. Samast sihist lähtusid oma valimisprogrammis sotsiaaldemokraadid. Meie esitatud kahetasandilise omavalitsuse idee tõuseb OECD raporti taustal uuesti esile.

Maakonnataseme omavalitsuse uudsel kujul taastamine pole küll imerohi, aga tekitab mõistliku vastukaalu olukorrale, et kohalikku tegutsemist ahistavad ühelt poolt riiklikud raamid ning teiselt poolt käivad valdadele ja linnadele paljud kohustused rahapuuduse tõttu üle jõu.

Nii nagu inimorganismis lööb haigus välja kõige nõrgemates lülides, nõnda on ka väikelinnad ja maapiirkonnad suurtest keskustest palju haavatavamad.

Valitsemiskvaliteedi tõus eeldab riigi ja omavalitsuste mõistlikku tasakaalu. Tundes vallajuhtide vastu küll suurt lugupidamist, tuleb tunnistada, et partnerluses jäävad nad ministeeriumidele ja suurlinnadele selgelt alla. Valijatelt mandaadi saanud maavalitsuste šansid oleksid märksa suuremad.

NEMAD tegeleksid ühistranspordi, jäätmekäitluse, gümnaasiumihariduse ja maakondlike registritega ning arengukavade koostamisega. Eks omavalitsuste liidud ole samuti püüdnud sel printsiibil tegutseda, aga paraku kammitsevad nendesse kuuluvaid valla- ja linnajuhte valijaile antud lubadused ja konkurents piiratud vahendite pärast.

Kui tahame, et omavalitsused hästi toimiksid, tuleb neile anda selleks võimalused: taastada esimeses järjekorras tasandusfond, üksikisiku tulumaksu ja kütuseaktsiisi laekumised 2008. aasta tasemel.

Valitsemissüsteemi korrastama hakates ei tohi me unustada, et Eestit iseloomustavad praegu suur tööpuudus ja euroala viletsaim elatustase. Meeles tuleb pidada sedagi, et riik pole valitsejate, vaid kõigi siin elavate inimeste jaoks.

Tagasi üles