Kiriveres maadlusringi juhtiv Peeter Asu on üle-eestilistel võistlustel märganud, et mõned vanemad kasutavad kaotanud laste vastu vägivalda.
Kaotus maadlusmatil võib lapsele tähendada sõimu või kõrvakiilu
23. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mulle teeb selline käitumine väga haiget,» ütles Peeter Asu. «See traumeerib lapsi — kaotuse puhul vajaksid nad ju hoopis lohutust.»
Treener kirjeldas üht inetut juhtumit, mida ta oli hiljuti näinud Kohtla-Järvel.
«Väike poiss kaotas vene rahvusest vastasele ning vaatas matilt lahkudes lohutust otsides õnnetult venna ja ema otsa. Paraku hakkas vanem vend nooremat lohutamise asemel peksma ja hurjutama, et too venelasele kaotas. Poiste ema vaatas pealt ja irvitas. Viimaks astus võistluste arst vahele.»
Eelkirjeldatuga sarnast vahejuhtumit on Asu näinud päris algajate maadlusmatši järel. Kaotuse üle elanud kuueaastane poiss sai emalt tugevasti nahutada ning taas astus arst vahele.
Peeter Asu sõnutsi võib laste niisugust kohtlemist võistlustel üsna sageli näha. Ta on seda märganud ka teistel spordialadel, aga maadluses on lugu tema arvates kõige hullem.
«Algul teevad noored vanemate terrori all hirmuga sporti, aga varem või hiljem lahkuvad nad maadluse juurest,» lausus treener ning lisas, et suuremaks sirgudes võivad endised ohvrid hakata väiksemate peal jõudu näitama ning täiskasvanuna oma lapsi traumeerima.
Väiksemaid kiusata ei tohi
Seitsme lapse isa Peeter Asu on maadluse juurde meelitanud peaaegu kõik oma järeltulijad. Venevere külas elava pere lastest noorim on kolme- ja vanim kahekümneaastane. Viimased viis aastat on Asu tegutsenud maadlusringi juhendajana Kiriveres. Seda tööd teeb ta tasuta.
«Nõuan lastelt head käitumist. Väiksemaid kiusata ma ei luba. Need, kes nii on teinud, olen maadlusringist välja visanud. Õppimine ja käitumine peavad korras olema ning suitsu teha ja viina juua ei tohi,» selgitas ta.
Kui tema kolme- ja viieaastane poeg võistlusel kaotavad, ei hurjuta Peeter Asu neid. Ka vanemad lapsed ei saa niisugusel puhul kurjustada: hiljem analüüsitakse üheskoos rahulikult, milliseid vigu tehti.
Asu meelest on Eestis maadluskultuur madal. Õpetatakse võtteid, aga käitumist mitte. Treeneritele on kõige tähtsam iga hinna eest võite noppida. «Üks poeg tegi kunagi karatet. Seal õpetati ka käitumist,» tõi ta võrdluseks.
Viljandi juudotreener Viljar Kannel rääkis, et sel alal kehtivad elementaarsed viisakusreeglid. «Näiteks kui võistlustel tatamile tullakse, kummardatakse teineteisele. Meie ala distsiplineerib.»
Lurichi ajal olid maadlejad aatemehed
Treeneri arvamust mööda saadetakse maadluses poisid liiga vara võistlustulle. Juudos pääsevad tatamile heitlema alles need, kellel on välja teenitud taset tõendav vöö.
Kannel ütles, et Eesti elanikke pole ta võistlustel vägivaldselt käitumas näinud. See-eest on juhtunud, et Venemaalt tulnud isa on andnud pojale kõrvakiilu ning ema on poega raputanud ja teda näkku löönud. Õnneks läksid Narva treenerid vahele.
Viljar Kanneli arvates käis Eesti maadlus alla nõukogude ajal, kui iga hinna eest nõuti võite. «Lurichi ja Palusalu aegadel olid maadlejad aatemehed, kes olid eeskujuks tervele rahvale,» sõnas ta.
ARVAMUS
Valdeko Kalma,
Viljandimaa maadluselu eestvedaja
Viimasel ajal ma laste võistlustel eriti käinud pole, liigun rohkem juunioride ja täiskasvanute turniiridel. Kui vanemad tõesti vägivaldselt käituvad, on see äärmiselt taunitav. Kurb, kui nii totralt üritatakse oma ambitsioone teostada.
Viljandi Tuleviku treenerid on rahulikud, aga seda, et mujal Eestis mõni treener laste peale karjub, olen näinud küll. See on väga inetu. Kui hoolealune matil midagi valesti teeb, on see ju treeneri tegemata töö.
Mina pole füüsilist arveteõiendamist Eesti maadlusvõistlustel kohanud. Venemaal olen näinud muidugi igasugust vägivalda, isegi Euroopa võistluste ajal on vene sportlased üksteist klobinud.