Tavaliselt on loodusfotograafi suurim mure, kuidas loomale või linnule ligi pääseda, ilma et teda minema peletaks. Viljandis Valuoja orus tuleb piltnikul seevastu peale passida, et mõni part talle vastu pead ei lendaks.
Vaba vesi loob lumekõrbesse oaasid
12. veebruar 2011, 10:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sadakond sinikaela veedab aega viaduktipoolse jalakäijate silla läheduses. Enamik on oja kaldal, mõni aga kükitab mitukümmend meetrit kaugemal kõnnitee ääres lumehangel.
Nad ei põgene, kui inimene läheneb. Vee ääres olevad linnud tõusevad küll lendu, kuid hoopis selleks, et lähemale laperdada.
Neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb tihedas parves — nagu sääski soojal suveõhtul higisele kehale. Mõni eriti julge suleline lendab mööda nii lähedalt, et tõmbad vaistlikult pea õlgade vahele.
Paalalinna poole jalutab lapsekäru lükkav noor ema. Ega naine ja vanker lumes niigi eriti kiiresti liigu, kuid pardiparveni jõudes tuleb neil hoogu veel maha võtta. Tiivulised ei taha nimelt kuidagi eest ära minna, vaid seisavad tee peal ees, justkui piketeeriksid mõne õilsa ürituse nimel.
Toitu tuuakse, vett tuleb endal otsida
Aastate jooksul on Valuoja oru pardid harjunud, et inimesed neid kostitavad. Samamoodi kui sajad tuhanded linnud Eesti ja naaberriikidegi linnades, on nad lisasöödast sõltuvaks muutunud.
Enamikule ornitoloogidele, sealhulgas talvise veelinnuloenduse korraldajale Leho Luigujõele, selline komme ei meeldi. Teha ei saa nad paraku suurt midagi, sest toitmist ära keelata pole võimalik.
«Ikka leiduks mõni haleda südamega inimene, kes lindudele süüa annaks,» on Luigujõe kindel. Ja kui juba toitma on hakatud, siis keset talve seda enam katki jätta ei tohi.
Veelinnud peaksid tegutsema vee lähedal, kuid Luigujõe teada elavad linnapardid mõnel pool edukalt ka päris kuival maal. Kõhutäie saavad nad ju inimestelt ja asi see siis janu kustutamiseks väike õhusõit ette võtta! Põhimõtteliselt võiksid nad vedelikuvajaduse muidugi ka lume abil rahuldada, kuid see jahutaks nende keha liiga palju.
Linnavurlede maal elavad liigikaaslased, kes peavad omal tiival hakkama saama, vajavad lahtist vett veelgi rohkem, sest nemad saavad sealt ka toitu. Ujupartide hulka kuuluvad sinikaelad napsavad soojal ajal kaldavees limuseid või taimeosi, nii et tagumik jääb vee peale. Nüüd, kui madal vesi on enamasti kinni külmunud, on nad sunnitud nokatäit jahtima sügavamates kohtades ja sukelduvad seetõttu tihti üleni.
Kalad kaane all
Vaba vesi pole ligitõmbav ainult pealt vaadates. Ka paljud vee all tegutsevad elukad eelistavad askeldada lahvanduse läheduses, kus võib isegi südatalvel näha rohelisi taimi voolus heljumas.
Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Võrtsjärve limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalti sõnul suhtuvad kalad valgesse katusesse periooditi siiski erinevalt. Nagu inimesed, on nemadki harjumuste orjad.
«Sügisel, kui jää tekkima hakkab, hoiavad kalad võimalikult kaua vaba veega paikadesse,» selgitab Järvalt. «Kevadise sula ajal eelistavad nad seevastu püsida jää all.»
Selline valikuvabadus ei kehti sugugi alati. Veebruaris-märtsis, kui madalamad veekogud kipuvad ummuksisse jääma, on hapnikupuuduses kalad lihtsalt sunnitud õhutusavad üles otsima, kui neid läheduses vähegi leidub.
«Elva ligidal asuvas järves oli kord paariruutmeetrise talisuplejate augu juures tuhandeid ja tuhandeid kalu,» meenutab Järvalt.
Nii on lahvandused omamoodi väravad, mille kaudu vee-elanikud saavad õhku ja õhurahva esindajad vett. Ning kui viimati nimetatuid just saiaga ei nuumata, hangivad nad endale sealt ka toitu.
LOENDUS
Veelinde talvitub tänavu vähevõitu.
• Ehkki lahtise veega kohti on Viljandis praegu päris palju, talvitub seal napilt paarsada veelindu. Peaaegu eranditult on nad sinikael-pardid.
• Tõenäoliselt kolisid paljud veelinnud Eestist lõuna poole novembri lõpu käreda külma tõttu.
• Viimase viie aasta jooksul on olnud isegi linnuvaesemaid talvi: 2008. aasta jaanuaris loendati Viljandis vaid 70 veelindu.
• Seevastu 2009. aastal pandi neid kirja tervelt 676.
Allikad: Eesti ornitoloogiaühing, «Sakala»