/nginx/o/2008/10/03/79355t1h3ffb.jpg)
Üleeile tegutsesid laadal peaaegu kogu Halliste kool ja kõrval asuv lasteaed ning osavõtjaid oli veel mitmest valla nurgast, sealhulgas Uue-Karistest.
Halliste kool pidas laata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matemaatikaõpetaja ja direktori asetäitja Made Kotkas oli võtnud enda kätte loterii «Iga loos võidab», hind 5 krooni. Terve trepp oli täis kraami, mida kooli töötajad olid kokku toonud, muu hulgas porgandeid, kartuleid ja hoidiseid.
Seitsmenda klassi poiss Sander Taim võitis loosiga nii suure koti kartuleid, et ta vaevalt seda kanda jaksas. Kaaslaste naeru saatel tassis ta selle teise laua juurde ja pani müüki, sest kodus on oma maal kasvanud kartul. Aga mis hinnaks panna?
«Kroon,» mõtles poiss kuuldavalt.
«Kümme,» pakkus teine. Kolmas arvas, et kartul on kallim. Mõni aeg hiljem oli ruudulisel koolivihiku paberil hind kakskümmend viis krooni.
Lasteaiaõpetajad Eve Maasepp ja Helle Lapp olid tulnud välja täringumänguga. Auhinnad olid tervislikud: lõik kurki või peeti, kõrvitsat või porgandit ja boonuseks magus komm. Kui viskasid kuus silma, võisid valida kuuendast kausist, alla meetri mehed pidid seejuures näitama oma loendamisoskust.
«Mul on hea meel, et lapsevanemad tulid kodunt välja ja lõid laadal rõõmsalt kaasa,» ütles Eve Maasepp ja rääkis, kuidas ta endiselt lasteaiapoisilt, nüüdselt esimese klassi õpilaselt Alar Rõigaselt «Lambanina» nimega õunu ostis. Ta oli palunud kaks ubinat ja andnud nende eest kaks krooni. «Ei, kakskümmend senti,» korranud müüja oma hinda. Õpetaja oli siiski enampakkumisega peale jäänud.
Marlen Lees oli kaasa võtnud karbitäie ehteid, enamik enda kokku pandud tütarlapselikud pärlikeed, igaühe hind 15 krooni.
Ühel lauanurgal jäid silma kergelt loksuva sisuga karbid. «See on rukkivaht vanillikreemiga, kooli koka töö,» seletas direktor Merle Hüva. «See on meie kõigi lemmikmagustoit.»
Kooli juht oli kaasa võtnud oma lokkiskarvalise kutsika, sest ühel õigel laadal peab ka loomi olema. Kuid Stepi polnud siiski kaup — müügile oli direktor toonud hoopis ämma kootud kaltsuvaibad.
Kui kunstiõpetaja Eevi Hulkko oma kohvri lahti tegi, oli tal kohe huviliste ring ümber: näha olid tema enda meisterdatud õnnitluskaardid, missuguseid poest ei leia. «Tegin kohvri ennist koolimajas lahti ja õpetajad haarasid ilusamad endale,» oli looja ühtaegu kurb ja rõõmus.