Sööme sõnu. Seened kolisid lõunasse

Kukeseenepirukas Foto: Üllar Priks

Mõni päev tagasi laekus mu õuele vana sõber. Selle asemel, et kenasti maha istuda ja saun huugama panna, leidis elukunstnik, et just on õige moment metsa põrutada. Arglik päring, ega härra vahepeal trepist alla pudenenud ole, jäeti tähele panemata. Mind pakiti väevõimuga päevinäinud neljarattalisse seljakotti nagu vanaisa liigendnuga ning võeti suund Soomaa servale. 

Ma tõesti ei tea, kui palju kilomeetreid me maha tallasime, aga lõpuks püsisin püsti vaid puutüvede najal ning haudusin kättemaksu koerale, kes oli sõbra väravast sisse lubanud. Loomulikult ei näinud me mitte ühtegi seent, aga eluvaimu aitasid sees hoida mustikad. Kui õhtul lillade hammaste välkudes esikupõrandale prantsatasin, arvas kallis kaasa esiti, et olen kasti veini hinge alla visanud. 

See selleks. Eile märkasin, et kõik meie seened on otsustanud oma peanupu hoopis Lätis maa seest välja pista. Igatahes kolletasid kõik sealsed metsaalused ilusatest kukeseentest ja mina kahmasin kaasa nii palju, kui jaksasin. Muu hulgas valmis ka alljärgnev kõhutäide.