TUBLI kuu aega on lastud valimiseelsel välireklaamil nautida tuuli, lund ja möödujate tähelepanu. Paraku on seegi kord tunne, et suur osa sellele kulutatud summadest — nüüd juba eurodes — läheb tühja ning viis nädalat pärast koristuskampaaniat on plakatitel olnud näod ja loosungid mälust haihtunud.
Praegu aga paneb nii mõnigi lakooniline lause mõtleva inimese mõlgutama eelmisest reklaamikampaaniast kulunud aastatel saavutatu ja järgmiseks neliaastakuks tõotatava ümber.
Väljapaistvaim ja mind kõige rohkem loksutanud on peaministri ja tema kaaskonna süllakõrguste klantspiltidega kaasnev juhtlause «Võid kindel olla».
Ma ei hakka arutlema, milline kirjavahemärk selle lõpus peaks olema — kas kolmikpunkt, küsi- või hüüumärk —, ennekõike tundsin end riivatuna plakatilt paiskuvast familiaarsusest. Pole ma neist kellegagi sinasõprust joonud ega mingit muud moodi kokku leppinud viisakast teietamisest loobuda.
Mu vanaisa, kunagine Loosi mõisa kõrtsirentnik mainis oma mälestusi heietades, et von Liphardt oli talumeestele, moonakatele ja mõisaametnikele öelnud ainult «sina», aga häda neile, kes kogemata härrat sinatasid.
Praegu on korporatiivorganisatsioonides üliõpilasseltsidest kuni riigikoguni küll kombeks üksteist sinatada. Veel pool sajandit tagasi lävis enamik õpetajaid ja ülikoolide õppejõude, kes polnud just koos noorpõlve veetnud, teie-vormis. Ajad muutuvad...
Nüüd aga — milles me võime kindlad olla? On kindel, et enamik masuaegseid piiranguid jääb tagasi pööramata. Teine pensionisammas saab küll riigikassast pensionifondi arvelt jälle endised neli protsenti, aga see tuleneb suurelt osalt seda sammast majandavate (ja vahepeal madaldanud) pankade otsesest huvist.
Tuginedes sellele, mida ütlesid läinud aastal valitseva koalitsiooni ministrid ja kõrged ametnikud, võin kindel olla, et pensionid meil nii pea ei suurene. Võin kindel olla ka selles, et käibemaks jääb reformierakonna toel endiseks. Pole lootustki, et taastuks riiklik matusetoetus — praegu toetavad viimset teekonda omavalitsused, kuid raske talv ja tulumaksu omavalitsuste osa vähenemine võivad sellelegi heategevusele kriipsu peale tõmmata.
Võime kindlad olla, et astmelist tulumaksu ei ole karta. Küll aga jääb meil üle loota, et kõrgepalgalisi ametnikke pidavad ettevõtted ja asutused saavad sotsiaalmaksusoodustuse (selle arvestamise laeks tahetakse ju kahekordset keskmist palka). Kindel on seegi, et igal aastal siirdub paar euromiljardit kasumeid maksuvabalt välismaale. Ja nii edasi...
VÕIN kindel olla, et meie valimissüsteem, Euroopa keerukamaid, jääb paika ja rahvaesindajat tagasi kutsuda on sama suur kunsttükk kui leida pärast sipelgapesas istumist putukas, kes mulle suised kintsu lõi ja hapet peale pritsis.
Kes soovib, et tema hääl läheks usaldatud kandidaadi kasuks, saaks oma tahtmist ainult mõnda teise kodakondsusesse kuuludes: sõjaeelne majoritaarne valimissüsteem (igast ringkonnast Toompeale üks, enim hääli kogunud kandidaat), mida meil peetakse iganenuks, on mujal Euroopas enamasti veel jõus!
Ka presidendi otsevalimiseks ei saa rahvast usaldada ning temagi ametisse panemine nihkub järjest enam erakondade kontoritesse. Seda mõne aasta eest toonase presidendi suust kuuldud ja mõne partei valimislubaduste hulkagi eksinud mõtet ei ole poole tosina aasta kestel riigikogus isegi seaduseelnõuna tõstatatud.
OLEN kindel ka selles, et protestiaktsioonid, olgu nende taga praegused või tulevased tegijad (mainigem näiteks hiljutisi päästjate ja tudengite väljaastumisi), jäävad enamjaolt tähelepanuta. Eestlastel on, tänu taevale, põhjamaiselt kaine loomus, soojemas kliimas elavad rahvad on hoopis keevalisemad.
Põllumehed võivad rahumeeli lasta oma kesikutel vene katedraali ees seatempe teha: Anija meestele peksa ei anta, ent maainimeste elu ei parane ka.
Isegi kui kümned tuhanded Eesti ääremaade elanikud hääletavad jalgadega, lootes võõrsil marjamaad leida, ei õhuta see meie valitsust ajama sisulist regionaalpoliitikat ning tegema ebasoodsamates oludes ettevõtluse ja tööandmisega vaeva nägijatele majanduslikke mööndusi.
Nõndaviisi võime kindlad olla, et seisame veel sel kümnendil lõhkise küna ees: tööpuudus on asendunud oskustööliste puudusega ning talentide kojutuleku asemel peame värbama võõrtöölisi.
Ja veel. Suurekaliibrilised peibutuspardid, rohkem kui pooled meie europarlamendi saadikud, keda on väga tabavalt hakatud hanedeks nimetama, pole üldse usaldust väärt! Kas tõesti keegi usub, et nendest üksainuski tuleb Brüsselist oma mugavast ja hästi makstud ametist enneaegu ära?
Muidugi võivad nad enda ülesseadmist põhjendada sellega, et nende eurovolitused lõpevad paari aasta pärast ja siis saavad nad kohe «rahva teenimist» jätkata. Aga hääl antakse neile ju lootuses, et nad täiskvoodi saamise korral võtavad platsi Toompea saalis. Asendusliige ei tarvitse «petuhane» kasuks hääletanule üldsegi sümpaatne olla. Sellist kelmust on erakonnad harrastanud varemgi ja keegi ei tohi selle peale köhidagi.
Paljudes valimiseelsetes lugudes kirjutatakse, et hääletamas käimine on meie kodanikukohus. Nõnda oli see nõukogude ajal, aga nüüd on valima minek iga kodaniku põhiseaduslik õigus. Lugegem siis peatselt avaldatavad platvormid tähelepanelikult läbi ja öelgem oma sõna!
Kes hääletama ei suvatse minna, ei peaks end kuni järgmiste valimisteni uue riigikogu otsuste kritiseerimisega vaevama... Prügifirmad teevad küll platsi plakatitest puhtaks, aga edasine on suurelt osalt meie endi kätes — võite kindlad olla!