Sööme sõnu. Rahvaste sõprus

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihavihkaja karri väikese raita’ga
Lihavihkaja karri väikese raita’ga Foto: Üllar Priks

Ma pole idamaade kultuuridest kunagi päris hästi aru saanud. Eriti kahtlased on lood Indiaga. Kõik need jões hulpivad laibad, tänavatel tolgendavad lehmad ja kõikehõlmavas kaoses rikšadel slaalomit tegevad turbaniga surmapõlgurid.

Iseenesest ju uhke ajalooga võimas maa, aga praegu tundub isegi telerist reisisaateid jälgides, et kohe-kohe nakatud düsenteeriasse. Selline armetu räpasus, millest üksikud kullatud pühakojatornid välja turritavad. 

Õigupoolest ei arvanud ma seni suurt midagi ka India toidust. Vähe sellest, et nad seda endale pesemata kätega sisse ajavad, hapukapsast ja verivorste järavale põhjamaalasele tunduvad võõrad ka nende maitseained. Võtame kas või karri. Aga ega ma jonni jätnud ja proovisin ikka. Isegi nii radikaalselt, et ei toonud liha mängu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles