Sööme sõnu. Ära iial ütle iial

Foto: Üllar Priks

Ega ma toidu suhtes suur pirtsutaja ole. Kui ikka kere on hele, tuleb seda täita, ja kui parasjagu põdramaksa ei pakuta, käib kenasti ka kõige tavalisem praekartul. Lapsepõlveski ei tulnud mul näppe sahtli vahele lüüa, et ette tõstetud toidu sisse kühveldaksin. Ja ma ei teinud seda mitte sellepärast, et oleksin tahtnud taldriku põhjast välja ilmuvat põrssapilti näha. Lihtsalt kodune kasvatus oli selline. Ühtki praadi ei jäetud pooleli, sest nagu ütles mu kadunud vanaema: «Sõja ajal sõid inimesed näljaga heina!» 

Peab tunnistama, et kogu selle range distsipliini juures jäid kasvatusse siiski mõned lüngad. No mis sa ära teed, nõukaajal lihtsalt ei müüdud kusagil niisugust köögivilja nagu fenkol. Esimest korda sattus see mulle suhu tudengipõlves ja siis vandusin, et katset kordama ei saa mind meelitada isegi Musta mere kuurordi tuusikuga. Vahepeal möödus aga terve ports õnnelikke ja muretuid aastaid ning kohtusin oma kalli abikaasaga. Tema armastab meil fenkolit. Ja mina armastan teda. Nii et...

Tomatine mereannisupp