Sööme sõnu. Looduslapse tagasivaated

Foto: Üllar Priks

Ma olen lapsest saadik olnud üks paras looduseuurija. Ja ma pole seda teinud, nina tarkades raamatutes, vaid ikka rohkem empiiriliselt. Noh, et kõrvenõgese räniokastega tegid tutvust siis, kui suuremad poisid su mõnda puhmasse viskasid. Kevadised kergelt hapuka maitsega kuusekasvud rändasid suhu pärast esimest salaja tehtud sigaretti, sest keegi oli kuskil kellelegi rääkinud, et see võtab lõhnad juurest ära.

Mäletan, et olid veel ühed taimed, mille kauna puudutamise peale see laiali plõksatas. Lapselikku rõõmu jagus mitmeks tunniks ilma igasuguste lisakuludeta. Süütute rõõmude hulka kuulusid muidugi ka kõik need vahtraninade kleepimised ja võililletuttide puhumised. Ning teeleht sobis kenasti pärast rattaga üle kaela käimist marraskil põlvede ravimiseks.

Vot sellised mälestused.