R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Näitlejad kahvatuvad keskpärases lavastuses

Enn Siimer
, teatrikriitik
Näitlejad kahvatuvad keskpärases lavastuses
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Egon Nuter ja Klaudia Tiitsmaa lavastuses «Erakordselt heatahtlik mees»
Egon Nuter ja Klaudia Tiitsmaa lavastuses «Erakordselt heatahtlik mees» Foto: Heigo Teder

Kui 2011. aastal tuli Ugala väikeses saalis Tanel Ingi käe all välja Sirkku Peltola «Väike raha», oli põhjust mitmes mõttes rõõmustada: see oli Ingi õnnestunud lavastajadebüüt ja ühtlasi Soome populaarse näitekirjaniku loomingu esimene jõudmine Eesti publiku ette, nägime hästi kokkutöötavat näitlejaansamblit ning inimlikke ja rikkaid karaktereid eesotsas Andres Tabuni kehastatud ullikese Jasoniga.

Tanel Ingi uus lavastus, sama autori «Erakordselt heatahtlik mees» pole kahjuks sama rõõmustav. Jah, ka siin on laval tegelane, kellega mõõdetakse ülejäänute inimlikkuse määra ja maailma pahelisust. Ka siin on hea leid peaosatäitja – seekord on see (tahaks kohe ütelda, et «Õnne 13-st») külalisena kutsutud Egon Nuter –, aga... 

Latt ohtlikult madalal

See, et teater kasutab külalisnäitlejaid ja -lavastajaid, on kiitust väärt. Kuid mida võrreldes «Väikese rahaga» ei ole, on rikkad karakterid ja ansamblimäng. On küll värvikalt mängitavad tegelased, kuid elulist mitmekülgsust neis pole. Asi ei ole Ugala näitlejate suutmatuses kehastada keerukaid karaktereid, vaid näidendist endast alguse saavas pinnapealsuses.

Muidugi on vaatajale liigutav, kuidas Egon Nuteri kangelase ullikeselikkusele läheneva inimlikkusega mõõdetakse pealiskaudse ja robustse maailma inimsuhteid. See on lihtne ja liigutav lugu. Võib-olla on just sellepärast saalid mitu kuud ette välja müüdud. 

Ent kui «Väikeses rahas» avasid lavastaja ja näitlejad tegelaste mitmetahulisuse ja sügavuse, siis praegusel juhul on paraku mindud lihtsustamise teed ning tegelased on enamasti karikeeritud. Naljakas? Pahatihti küll, kuid pelgalt tegelaste väljanaermisega on latt nõudlikumat publikut ja suuremaid taotlusi silmas pidades liiga madalale asetatud.

Lavastuses võib aimata ka sügavamaid noote, paraku need maksvusele ei pääse. Natuke kahju hakkab nii näitlejatest kui nende kehastatavatest tegelaskujudest. Võib ju tõesti naerda eaka naise üle, kes ei suuda tasuda oma elektriarveid, või kentsaka majanaabri üle, kes ei märka oma pealetükkivusele piire seada.

Egon Nuter on hea näitleja ja südamlikkus on talle tõepoolest «näkku kirjutatud», kuid hästi ei taha uskuda, et selline inimtüüp nagu Nuteri kangelane võiks kusagil olemas olla. On raske ette kujutada, et mingi valla kaadriosakonna juhataja saab olla nõnda eluvõõras ja inimeste pahatahtlikkust üldse mitte märkav tegelane. Kui aga selline Kristuse tüüp oligi lavastaja taotlus, siis nõudnuks see märksa sügavamate allhoovuste esiletoomist, milleks näidend paraku tuge ei paku. 

«Õnne 13-s» on Nuteri kangelasel seljataga raske ja pettumusterikas elu ning seda me näitleja mängus ka tajume. «Erakordselt heatahtlikus mehes» midagi niisugust pole. Ainuke tegelane, kellest aimub sügavamaid väljaütlemata probleeme, on Aarne Soro kehastatav peategelase poeg. Kuigi karakteri keerukuse väljendamist võimaldavat teksti pole, näeme laval midagi, mis näitleja mängu köitvaks muudab. 

Kui lavastus publikule meeldib ja ta seda kiidab, miks siis üldse selle kallal norida?

Et teaks, mida oodata

See arvustus ei oleks sündinud, kui ma kohe esietenduse järel poleks lugenud Postimehest arvustust, milles hinnangulised orientiirid olid tippu tõstetud. See, mida sellest lavastusest tasub oodata ja mida mitte, peaks kindlasti paigas olema. Et ei tekiks pettunuid, kelle ootustele lavastus ei vasta. 

Ja veel: ma ei tea, kuidas teistel, aga minul oli küll veidi piinlik näha nii häid karakternäitlejaid nagu Andres Tabun ja Luule Komissarov sellistes plakatlikes rollides. 

Võib ju küsida, kas teater üldse peabki endale kõrgemaid eesmärke seadma. Võtame lavastust kui kassatükki – peab ju neidki repertuaaris olema. Sellisel juhul tuleb aga tõele näkku vaadata ja tunnistada, et lavastusega ei tahetagi tähti taevast alla tuua.

See pole ainult Ugala häda. Lihtsaid lugusid, mis inimestel praegust rasket ja ebakindlat igapäevaelu väikeseks ajakski unustada aitavad ning seepärast meeldivad, mängitakse igas formaadis ja palju. Kui teater aga niisuguse lihtsustamisega piirdubki, võib see tulevikus kurjasti kätte maksta. Ei tohi ennast lohutada mõttega, et kui publik on saalis ja etendused välja müüdud, on kõik korras. 

LAVASTUS

Sirkku Peltola, «Erakordselt heatahtlik mees»

• Tõlkinud Ülev Aaloe

• Lavastaja Tanel Ingi

• Kunstnik Jaanus Laagriküll

• Osades Egon Nuter (külalisena), Aarne Soro, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kiiri Tamm, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste ja Luule Komissarov 

• Esietendus 12. veebruaril Ugala black box’is

Allikas: Ugala

Märksõnad
Tagasi üles