Ma jäin püsti ehk Kahe nädalaga uisutajaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga algus on raske ning tuge tuli otsida ka jääväljaku poordist. Esimesel treeningul surus treener Eve Naanuri (vasakul) mulle pähe kiivri, sest algaja võib õnnetult selja peale kukkuda ja pea vastu jääd ära lüüa.
Iga algus on raske ning tuge tuli otsida ka jääväljaku poordist. Esimesel treeningul surus treener Eve Naanuri (vasakul) mulle pähe kiivri, sest algaja võib õnnetult selja peale kukkuda ja pea vastu jääd ära lüüa. Foto: Marko Saarm

Vasak jalg jääle. Siis parem. Hingan korraks sügavalt välja ja lasen poordist lahti. Üks võit on käes: ma seisan. Kardetud maandumist kõhule või halvemal juhul seljale ei tulegi.

«Lase põlvedest pisut allapoole!» kõlab treener Eve Naanuri esimene õpetus.

Teen midagi põlvedega ja siis midagi jalgadega ning imekombel ma liigun. 15 meetri pärast julgen üht jalga sekundikümnendikuks jäält üles tõsta. Võib tunduda uskumatu, aga olen enda üle uhke.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles