Sööme sõnu. Hoidmine ja hoidistamine

Foto: Üllar Priks

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas me endale koera saime.

Meil on nimelt naabrimehega ühine taarabisnis. Noh, naudime suvel väliterrassil koos, ütleme, karastusjooke, viime tekkinud taara koos ära ja ostame ühise laari. Et õuevalvurit meil esiti ei olnud, avastasin ühel kaunil päeval, et taarahunnik on õuenurgast kadunud. Tõmbasin kohe hüsteeriliselt niutsudes naabrimehele traati ja uurisin, kas ta enam ei tahagi minuga koos pudeleid kõlistada. Selgus, et tahab küll, aga kodukandi uljad parmud on õue peal laiamas käinud. No saime oma õppetunni kätte. Edaspidi peitsime taara hoolsalt garaaži sügavamatesse soppidesse.

Sellega meie kannatused aga ei lõppenud. Järgmine sündmus raputas kõikenäinud härrasmehi valusamalt kui tõukerattaga munakiviteel kihutamine. Kodukandi joodikud olid vahepeal nii ülbeks läinud, et tassisid sauna külmikust kaks kasti täiesti värsket kraami ära. Igatahes leppisime vihapisaraid neelates kokku, et võtame koera.