Sööme sõnu. Karu elab Kantrekülas

Kapsa-hakklihahautis kartuliteki all Foto: Üllar Priks

Vaatasin täna hommikul peeglisse. No selliseid asju juhtub vahel. Seisin ja mõtlesin, keda või mida ma küll meenutan. Lõpuks välgatas, et vist muruniiduki alla jäänud karu.

Kehitasin tülpinult õlgu ja tuterdasin vastumeelselt päevatoimetuste kallale. Aga tõdemus jäi kusagile ajusoppi sügelema. Äkki ma olengi eelmises elus karu olnud? Olgem ausad, mesi mulle maitseb. Kala vist karud söövad, vähemalt Alaskal. Ei ole mul ka selle vastu midagi. Ning kui toit on ikka hästi õnnestunud, mõmisen eeskujulikult ja matsutan suud. Või üritage mind korralikult endast välja ajada: võin isegi diivanilt püsti tagajalgadele kerkida ja möiratada. Aga selle, kes peaks üritama mu järglasele liiga teha, rebin seibideks. Tervitused potentsiaalsetele peigmeestele siinkohal.

Korralik mõmmik olen ma ka aastaringi jälgides. Suvel võin kas või ööpäev läbi üleval olla ja baila-bailatada, aga kui ikka lumevaiba maha viskab ja päike pooles vinnas kõigub, siis ainult magaks. Poeks paksu teki alla, tõmbaks end krussi, niipalju kui pekivoldid lubavad, ja vaataks värvilisi unenägusid. Näete, isegi toidule tõmbasin seekord teki peale.