Sööme sõnu. Midagi halba ei oska öelda

Spinatitäidisega kapsarullid Foto: Üllar Priks

Eestlane on üks veider loom. Selline torssis ja turtsuv nagu marjavõrku takerdunud siil. Kogu aeg peab midagi halvasti olema.

Olete te kohanud eestlast, kes ilma üle ei vinguks? Kui ilmataat üritaks ühe päeva meie meele järele olla, pooks ta enne päikeseloojangut ennast omaenese keelega üles. Ning kui tekib kogemata selline hetk, kui millegi üle iriseda ei mõista, hakkab eestlane üle kere sügelema ja tormab EMO-sse meedikuid sõimama. Siis aga, kui päriselt peaks laskma end üle vaadata – no ma ei tea, näiteks valutava hamba või äranikastatud selja pärast –, eelistab eestlane paekivi mängida. Käib halliks tõmbunud näoga ringi ja kannatab. Kannatused annavad elule ju mõtte.

Kõige hullem on, kui eestlane näeb, et kellelgi läheb hästi. Õnnelikul inimesel on ju raudselt vanapaganale vanne antud ja leping sõlmitud ning hing mädaplekiline. Tavaline inimene ei saa õnnelik olla. Seitsesada aastat orjapõlve, katk, must lagi, aganaleib, seistes surevad puud.... Muret! Andke mulle muret! Muretseda on vaja, muidu nagu ei elakski. Mure on kui taevalik eliksiir, mis veenides verd edasi lükkab. Me mitte ei saa lapsi, vaid muretseme neid. Nii nagu muretseme õhtuks midagi süüa või naisele aastapäevaks roosikimbu.